Surma idee

Surmaingel, keda mõnes legendis kutsutakse Samaeliks ja kellega väidetavalt pidi võitlema isegi Mooses, on keel. Keel kuulutab surma – mida muud ta teeb? Kuid just see kuulutus muudab meie suremise nii raskeks. Ammustest aegadest peale, kogu inimkonna ajaloo vältel, on inimkond selle ingliga võidelnud, püüdes temalt välja kiskuda saladust, mille teatavaks tegemisega ta piirdub. Kuid tema lapsikutest kätest saab välja kiskuda üksnes sõnumi, mille ta igal juhul tooma tuli. Ingel pole selles süüdi ning ainult need, kes mõistavad keele süütust, haaravad ka sõnumi tõelise tähenduse ja võivad ehk õppida surema.

G. Agamben

Selles kolmandas lühiessees, mis on pühendatud Giorgio Agambenile, keskendub itaalia filosoofi mõte inimkonna lõputule vastasseisule lõplikkusega või täpsemalt – inimkonna teadlikkusele oma surelikkusest, sellele talumatule teadmisele, mis on inimese pidev varjuline kaaslane eluseiklusel. Siin kehastub see talumatu mõte surmainglis, kes ei tähista mitte ainult teemat, mida saadavad raskepärane religioosne paatos ja sümboolika, vaid toob esile ka Agambeni essee keskse pinge – keele ja lõplikkuse vahelise pinge.

Kuna „ingel“ tähendab kreeka keeles sõnumitoojat, reedab see essee rõhuasetuse mõttele, et surm on mõttena talumatu, sest seda ei saa sõnades väljendada ehk ratsionaliseerida, kujutada ega arusaadavasse raamistikku paigutada. Teisisõnu tähistab lõplikkus Agambeni jaoks mõtlemise läve, eksistentsiaalset sündmust, mida ei saa mõisteliselt haarata. See on piir, mille taga keel ei suuda heita valgust tundmatu valdkonnas peituvale.

___________________________-

Loe sellest blogist veel: 

Armastusest

Seiklus

___________________________

Kuid just see võimatus kujutada lõplikkust, sellele õiget nime anda ja seda normaliseerida toob esile filosoofia kohustuse. See on vastupidavuse kohustus, mis tähendab pidevat püüdu surma üle mõelda, püüda leida sõnu sõnastamatu ja piirjoonteta kogemuse jaoks, mis võiks juhtida mõistust läbi pimeduse

Just siin avaldub selle lühikese proosapala terav poeetilisus kogu oma jõus. Keele ja surma vahelise katartilise suhte esiletoomisega – nagu öeldud, on see suhe seotud võimega kogemust teadvustada (teada, nimetada) ja kohtumisega millegagi, mille ees teadmised ja keel ei suuda lohutada – ei väljenda itaalia filosoof üksnes inimliku olukorra haprust peenelt, vaid toob päevavalgele ka eituse ja agressiivsuse, mis kaasnevad liiga sageli mõtetega elu lõplikkusest. Just sellist suhtumist – enesehaletsuse ahvatlust, liiga inimlikku kiusatust kogeda surma karistusena ja teenimatu kannatusena – püüab Agamben ületada oma õrna, ehkki keeruka ja pühaliku proosapalaga.

Tema eksistentsiaalne otsus pole aga kerge. „Surma idee” ei toetu pealiskaudsele lohutusele ega püüa esile tuua elu paljusid helgeid külgi, et edastada üleliia positiivne sõnum. Agambeni panus on panus oma tahte, julguse ja keele piiride talumisse. Ent see pole vastupidamine, mille eesmärk on midagi vastu saada. See on vaikne vastupidamine, tumm sitkus, mis võib algul näida väljakannatamatu ees allaandmisena. Tegelikult on asi hoopis vastupidine.

Agambeni vaikselt vastu pidamist väljendab hiilgavalt lause need, kes mõistavad keele süütust, – seda, kuidas keel surma ees hätta jääb ja mõistmise lävel tummaks muutub. See on võimas kinnitus elule, mis on pühendunud õiglusele ja elu enda eest hoolitsemisele, ükskõik kui raske, väljakannatamatu ja vägivaldne elu ka poleks. Seega on Agambeni jaoks surema õppimine alandlikkuse õppetund, hoolimise õppetund selle eest, mida ei saa nimetada ega mõista, vaid mida saab üksnes vaikselt ja õrnalt taluda.

Autor: Yakim Petrov

 ------------------

Liitu meiega, et aidata peredel jäädvustada kunstis oma lähedaste ja lemmikloomade mälestust!

Meie partnerlusprogrammiga saab nüüd liituda. at https://www.pulvisurns.com/pages/affiliate-program-by-pulvis-art-urns