Leinasolijana

Roland Barthes (1915-1980) on tänapäeva filosoofia ja kriitilise teooria keskseid tegelasi. Tema panus semiootikasse, lingvistikasse ja kirjandusteooriasse on hindamatu kõigile, kes neis valdkondades tegutsevad.

Soovime aga esitleda Barthes’i intiimsemaid filosoofilisi rännakuid. Just tema sentimentaalsuses ja sügavalt hellas viisis avada inimlike tunnete spektrit muusika ja kirjanduse kaudu ilmutab prantsuse mõtleja oma mõtet kui kaunilt kummalist nüansside otsingut, kus avastatakse pisikesi erinevusi, mis toovad esile inimeksistentsi lõputud tahud.

Seepärast käsitleb järgnev essee Barthes’i kuulsat „Leinapäevikut“ - sügavalt isiklikku pihtimusraamatut, mida ta pidas pärast ema surma. See on leinapäevik, mis uurib kõiki mõrasid, mida kaotus võib tekitada. „Leinapäevik“ on Barthes’i tunnistus armastuse kestvusest ja julgusest tuua päevavalgele mitte üksnes leinaja julgus, vaid ka tema lootusetus.

Pühendatud Roland Barthes’i „Leinapäevikule“

Neid märkmeid kirja pannes usaldan endas peituvat banaalsust. Meie leina banaalsust. Peaaegu talumatu mõte pärast meile kõige lähedasemate kaotamist. Mõte, mis tungib sellesse, mida ei juleta nimetada, kui puututakse kokku lähedase inimese surmaga. Seista silmitsi tundega, et kaotuses pole väärikust, suursugusust ega luulet. On vaid karmi puudumise jõud, mida võimendab elu korduste kergus pärast nii laastavat sündmust.

Barthes’i leinaja elus on maailm, mis hägustab võimaluse muuta surm kunstiks, tähenduseks. Just selles leina tooruse kogemuses puhkeb kiusatus muutuda julmaks, nartsissistlikuks ja väiklaselt õelaks. Kiusatus karistada surma tühist sündmust ja selle tekitatud pisaraid. Pisaraid, mis jäävad kirjutamisele, maalimisele ja laulmisele kättesaamatuks, s.t kõrgemale tõele.

Just siin ilmneb, et Barthes’i filosoofiline mõte ei kuulu igavikulisse õpetusse, mis õpetab meid surema, vaid on töö, millele pühendutakse leina karmi tegelikkuse nimel. See pühendumus toob esile inimese tõelise haavatavuse: hapra avatuse, mille keskmes pole üksik elav ego, kes kardab oma lõppu, vaid ego, mis on avatud lähedase puhtale puudumisele. Just sellises avatuse seisundis väljendub igasuguse olemise enesestmõistetavatest alustest tuleneva hüvituse tagasilükkamine. Leinaja ei pea oma valu ja kannatustega toimetulekuks neid jagama, välja minema ega oma tööle keskenduma.

Leinale pühendunu julgus ei väljendu kaotuse ületamises, vaid selle rõveda banaalsuse valvamises. Sellise hullumeelse valvamise mõte ei peitu sama tühises eelduses, nagu saaks leina säilitades selle terveks ravida.

Barthes’i mõte püüab haarata eksistentsi haava püsimises. Ravimatut haava, millest on saanud inimese sügavaim olemus. Ja just see kaotuse ravimatus ei määratle üksnes leina, vaid seab meid silmitsi ka millegagi, mis on aja ja ruumi piiridest vaba. Sest leinas eksisteerimine tähendab viibimist lõpmatuse tardumuses. Lõputuse absoluutse kohalolu talumist, mis avaldub armastatud teise puudumisena ja takistab leinajal igasugust püüdu sulanduda olemise voogu.

Või Barthes’i enda sõnadega:

[Mourning]

Mitte pidev, vaid liikumatu.

Just siin saab lõpuks esitada ilmse küsimuse. Kuidas on see üldse talutav? Kuidas mitte muutuda julmaks, egoistlikuks, väiklasemaks või veel hullemaks? Barthes’i vastus on taas piinav. See pole talutav ning inimene muutub kõigeks, mida ta ei suuda taluda.

Kuid kui leina liikumatu tühjus püsib, süveneb ja naaseb kogu oma õela banaalsusega, saabub vaikusehetk.

Rahulik nädalavahetus 15. augustil; samal ajal kui raadiost kõlab Bartóki „Puust prints”, loen seda (Bashō teekonna pikast kirjeldusest Kashino templi külastamise ajal): „Jäime pikaks ajaks äärmises vaikuses istuma.”
Kohe tunnen omamoodi satorit, leebet ja õnnelikku, otsekui mu leina rahustataks, sublimatsioonile suunataks ja lepitataks, nii et see süveneb vaibumata – otsekui „saaksin ma end tagasi”.
Satori tähendab äkilist valgustumist ja esindab zen-budismi vaimset eesmärki.

Barthes’i leina puhul tähendab see neutraalsuse hetke, vaikust, kus miski pole muutunud, miski pole päriselt lepitust leidnud ega ületatud. Ainus, mis sellest vaiksest hetkest läbi kumab, on mina kui leinaja, kui keegi, kes päriselt eksisteerib selle lakkamatus haavas. Sellest värelusest algab paranemine. Mitte endise eluviisi taastamine ega lootus paranenud elu peale, vaid minu leina absoluutse oleviku aktsepteerimine. See äratundmine on olemuselt sügav suuremeelne tegu lahkunud lähedase mälestuse suhtes. Rahus puhkajad ei taha, et neid meenutataks elavate kummitavate vaimudena. Nende nõue on lõplikkuse kindlus. See tähendab juhtunu aktsepteerimist, sest see ei saa korduda…

Barthes alustas oma „Leinapäeviku” kirjutamist päev pärast ema kaotust - 25. oktoobril^th 1977. Ta pidas seda peaaegu kaks aastat. Viimane kuupäevaga sissekanne pärineb 15. septembrist^th 1979. Seal seisab:

On nii kurbi hommikuid…

Tõeliselt banaalne väide, suvaline lõpp elule, mis talub kaotuse lõputust. Habras mälestusmärk sellele, mis ei saa korduda…

Ema.

Autor: Yakim Petrov

____________________________________________________________

1. Kõik kursiivis laused on tsitaadid teosest:
Barthes, R. (2009). Leinapäevik. Tõlkinud Richard Howard. New York: Hill and Wang

2. „Puust prints” on ühevaatuseline pantomiimballett, mille komponeeris aastatel 1914-1916 üks kuulsamaid ungari heliloojaid Béla Bartók.
3. Matsuo Bashō (1644-1694) oli Jaapani Edo perioodi kõige kuulsam luuletaja.
4. See on satori definitsioon Merriam-Websteri sõnastiku järgi.

 ------------------

Ühine meiega ja aita peredel kunsti kaudu austada oma lähedaste ja lemmikloomade mälestust!

Meie sidusprogramm on nüüd saadaval aadressil https://www.pulvisurns.com/pages/affiliate-program-by-pulvis-art-urns