Kas saab leinata elu, millel polnud kunagi sõnu?

On suhteid, mille tähenduslikuks muutumiseks pole vestlust kunagi vaja. Ukse kõrval ootav koer, omaniku keha tuttavasse kumerusse kerra tõmbuv kass või sammude heli ära tundev väike loom võivad saada osaks inimese tundemaailmast ilma ainsagi sõnalise lubaduseta. Suhe kujuneb korduste, läheduse, puudutuste ja vaikse kindlustunde kaudu, et ollakse teineteise elus olemas. Kui see kohalolek kaob, võib selle järel jäävat vaikust olla raske selgitada.

Looma kaotust mõistetakse mõnikord valesti just seetõttu, et seda suhet ei saa kirjeldada inimestevahelise sõpruse tuttava keele kaudu. Võimalik, et ei räägitud tulevikust, ei väljendatud kiindumust sõnadega ega lepitud selgesõnaliselt kokku, mida see suhe tähendas. Ometi on loomadel inimeste elus eriline koht. Nad jagavad koduseid ruume, saadavad igapäevastes tegemistes ja on tunnistajaks isiklikele hetkedele, mida ei pruugi näha keegi teine. Nende kohalolek muutub nii tuttavaks, et seda märgatakse kõige selgemalt sageli alles siis, kui seda enam pole.

Võib-olla on loomaarmastuse üks eripärasemaid omadusi see, et suhe võib tunduda sügavalt mõistetuna, ilma et seda oleks kunagi sõnadega selgitatud. Inimesed suhtlevad kaasloomadega žestide, häälitsuste, näoilmete ja õpitud käitumismustrite kaudu. Aja jooksul võib inimene ära tunda, kas lemmikloom kutsub mängima või soovib omaette olla, samal ajal kui loom võib õppida tuttavaid rutiine ette aimama või reageerima omaniku käitumise peentele muutustele. Kuigi sellise mõistmise täpne laad on loomade ja inimeste lõikes erinev, kujuneb suhe ühise kogemuse, mitte kõnekeele kaudu.

See muudab kaotuse kogemuse eriti keeruliseks. Kui loom sureb, kaotab inimene lisaks kaaslasele ka tuttava suhtlusmustrite süsteemi: üle põranda kostvad sammud, tema kõrval magava looma raskuse, igapäevase jalutuskäigu või vaikse tervituse pika päeva lõpus. Kõrvaltvaatajale võivad need hetked tunduda tähtsusetud. Inimese jaoks, kes neid koges, moodustasid need aga ühise elu argise struktuuri. Lein võib esile kerkida keset neid tuttavaid rutiine, kui keha mäletab seda, mille muutumisest mõistus juba aru saab.

Omaette keeruline on leinata suhet, mida ei saa vestluste kaudu taasluua. Lähedase inimese puhul võivad mälestuste hulka kuuluda salvestatud sõnumid, kirjad, tuttavad väljendid ja vestlused, mille juurde saab mõttes tagasi pöörduda. Loomaga jagatud suhtest jääb teistsugune pärand. See elab edasi fotodel, helides, esemetel, harjumustes ja füüsilise kohalolu mälestuses. Kulunud kaelarihm, lemmikmänguasi või koht akna kõrval võib saada tähendusrikkaks, sest hoiab alles väikese, käegakatsutava sideme eluga, mis seda kunagi täitis.

See ei tähenda, et sõnadeta suhe oleks olnud puudulik. Kiindumust saab väljendada ka muul moel kui sõnadega. Looma eest iga päev hoolitsemine, tema vajaduste märkamine ja talle oma elus ruumi tegemine võib luua sideme, mille tähendust on raske sõnadesse panna. Mõned selle kõige olulisemad hetked võisid olla nii argised, et neid ei teadvustatudki mälestuste loomise hetkedena.

Siin saab mälestamise mõte teistsuguse tähenduse. Looma meenutamine ei tähenda lihtsalt fotode alleshoidmist või tema asjade säilitamist. See võib tähendada ka suhte jaoks püsiva koha leidmist jätkuvas elus. Mälestusese ei pea jäljendama looma välimust ega jutustama kogu tema lugu. Mõnikord seisneb selle tähendus selles, et see tuletab käegakatsutavalt meelde sidet, mis kujunes aastatepikkuse ühise argielu, tuttavate žestide ja vaikse seltsisoleku käigus.

Et Pulvis Art Urnsi puhul väljendub selline mälestamise mõistmine armastatud loomadele mõeldud kunstiliste mälestusurnide loomises. Urni ei käsitleta pelgalt funktsionaalse nõuna, vaid Pulvis näeb mälestusesemete kujundamises võimalust ühendada käsitöö, materjal ja isiklik tähendus. Läbimõeldud detailidega keraamilised vormid ja omanäolised kujundused pakuvad tavapärastele mälestusesemetele alternatiivi, võimaldades peredel valida eseme, mis sobib eluga, mida nad soovivad austada.

Materjal ise võib saada selle kogemuse osaks. Keraamika paikneb huvitaval piiril funktsiooni ja kunsti vahel: see võib hoida midagi hinnalist, olles samal ajal ese, mida saab vaadata, puudutada ja mille kõrval elada. Hoolikalt valmistatud urn võib seega saada osaks kodu isikupärasest miljööst, paiknedes raamatute, fotode või muude esemete seas, mis kannavad endas ühe elu ajalugu. Selle kohalolu ei pea muutma leina toa keskpunktiks. Selle asemel võib see pakkuda vaikset sidet, lastes mälestustel eksisteerida kõrvuti igapäevaelu tavaliste tegemistega.

Mälestuseseme valimine on samuti sügavalt isiklik otsus. Mõni leiab lohutust tuttavatest sümbolitest, teine eelistab tagasihoidlikku vormi, mille otstarve ei selgu kohe kõigile, kes tuppa astuvad. Mälestamiseks pole üht universaalset kujundust, nii nagu pole ka üht universaalset viisi looma kaotuse kogemiseks. Kõige tähendusrikkam on valik, mis peegeldab suhet, mitte väliseid ootusi sellele, milline mälestuseseme välja nägema peaks.

Pulvise jaoks peitub kunstilise mälestuseseme väärtus selle seoses eseme ja mälestuste vahel. Urn ei saa taastada tuttavat tervitust, looma soojust, kui ta omaniku kõrval puhkab, ega väikeseid rituaale, mis kunagi nende ühiseid päevi määratlesid. Küll aga saab see pakkuda läbimõeldud füüsilist vormi, mille kaudu seda suhet jätkuvalt tunnustatakse. Nii saab käsitöö osaks laiemast arutelust selle üle, kuidas inimesed hoiavad alles neile olulist, kui selle algne kuju enam kohal ei ole.

Kas saab leinata elu, millel polnud kunagi sõnu? Võib-olla eeldab see küsimus, et suhte mõistmiseks olid sõnad algusest peale vajalikud. Loom ei pruukinud kunagi osata oma kiindumust kirjeldada ja tema omanik ei pruukinud kunagi leida enda tunnete täielikuks väljendamiseks sobivaid sõnu. Ometi oli suhe olemas lugematutes argistes äratundmise, hoolimise ja seltsimise hetkedes.

Kui see elu lõpeb, ei tõenda sellele järgnev vaikus tähenduse puudumist. Puudub hoopis kohalolu, mis kunagi andis tähenduse argistele asjadele. Ja mõnikord algab looma mälestamine sellest, et õpitakse märkama, kui suur osa elust jagati ilma, et sellest oleks olnud vaja sõnagi lausuda.