„Meie kehad on vaid närtsinud lehed elupuul” - Albert Einstein

Surm on elu paratamatu osa ning inimestena oleme püüdnud sellest sajandeid aru saada. Alates muistsetest tsivilisatsioonidest, mis rajasid keerukaid hauakambreid ja püramiide, kuni tänapäevaste traditsioonideni, nagu matused ja tuhastamine, on meie suhe surmaga aja jooksul muutunud. Üks viimastel aastatel populaarseks saanud tänapäevane tava on kunsturnide kasutamine lahkunud lähedaste mälestamiseks. Turul saadaolevate kunsturnide seas paistavad Pulvis Art Urns silma oma ainulaadse ja isikupärase olemuse poolest.

Ikoonilised Pulvise mälestusesemed on loodud tooma meelerahu ja hingerahu. Oma töös jäädvustame vaimu jõudu ja tugevust, mis sünnib pärast valu ja kaotust. Meie käsitööna valminud teosed on sümboolsed, tagasihoidlikud ja tähendusrikkad ning just need aitavad austada lähedase mälestust. Meie filosoofia kohaselt on kunst kõige olemus, mida teeme, ning otsime inspiratsiooni filosoofiast, kunstist, kirjandusest ja mujalt.

Albert Einsteini ja Oscar Wilde’i surmateemalistest mõtetest leidsime inspiratsiooni mõne urni loomiseks. Need urnid tähistavad elu, tunnistades samas surma paratamatust. Räägime teile maailma suurimate mõtlejate toimetulekumehhanismist, mis aitas neil leina ja surma emotsionaalse maastikuga toime tulla.

Oscar Wilde ja Albert Einstein olid oma aja kaks mõjukat isikut, kes olid tuntud oma ainulaadsete mõtete poolest elust, kunstist ja teadusest. Vaatamata erinevatele erialadele mõtisklesid nii Wilde kui ka Einstein oma teostes surma üle ning pakkusid oma nägemust surelikkuse olemusest.

Oscar Wilde, kes oli tuntud oma vaimukuse, satiiri ja kirjandusliku stiili poolest, kirjutas: „Surm peab olema nii kaunis. Lamada pehmes pruunis mullas, kõrrelised pea kohal õõtsumas, ja kuulata vaikust. Mitte omada eilset ega homset. Unustada aeg, unustada elu, olla rahus”. Wilde’i mõtted surmast kuuluvad kirjandusmaailma kõige mõtlemapanevamate ja ajatumate sõnade hulka. Tema romaan „Dorian Gray portree” käsitleb surma ning ilu, nooruse ja surelikkuse omavahelist suhet. Peategelane Dorian Gray müüb oma hinge igavese nooruse nimel ning tema maal, millele jäävad jäljed tema pattudest, muutub kummitavaks meeldetuletuseks tema surelikkusest.

Wilde’i üks julgustavaid mõtteid on, et „Inimene suudab üle elada kõik peale surma”. Kas pole positiivne, et suudame üle elada valu ja kõik probleemid? Ja kas surm võiks olla omamoodi kergendus? Kas oskad arvata, millised olid selle graatsiliste eristuste poeedi viimased sõnad? Midagi vaimukat, nagu Wilde’ilt oodata võiks. Ta lamas ühes Seine’i vasakkalda odavas hotellis, vaatas ümbrust ja ütles: „Minu tapeet ja mina peame surmani duelli. Üks meist peab lahkuma.”

Albert Einstein kirjutas kord: „Meil pole surm lõpp, kui elame edasi oma lastes ja nooremas põlvkonnas. Sest nemad oleme meie; meie kehad on vaid närbunud lehed elupuul”. Kui suri tema armas itaallasest sõber Michele Besso, kirjutas Einstein Michele õele: „Michele lahkus sellest kummalisest maailmast veidi enne mind. See ei tähenda midagi. Meiesugused, kes usuvad füüsikasse, teavad, et mineviku, oleviku ja tuleviku eristamine pole midagi muud kui püsiv, kangekaelne illusioon”.  Kas surm on illusioon? Meie universumi ja inimelu saladustest on surm suurim mõistatus, mis paljusid huvitab, kuid millest nad ka midagi ei tea.

Kas oleme kindlad, et surmal pole minevikku ega tulevikku? Teadlase Robert Lanza uurimuse järgi ei saa surm tegelikult olemas olla, kui ruum ja aeg ei ole lineaarsed. Nende ideedega seoses tunneme neid tavaliselt intuitiivselt. Võib-olla peame oma ratsionaalset, objektiivset vasaku ajupoolkera mõtlemist liiga tähtsaks ja kaotame silmist maailma, mis eksisteerib selle kõrval. Kas saame valida, kuidas eluga hüvasti jätta? 

Kas saame ise valida, millal lahkuda? Võib-olla siis, kui Einsteini unistus täituks: „Ma tahan lahkuda siis, kui ise tahan. Elu kunstlikult pikendada on maitsetu; olen oma osa täitnud, on aeg minna. Teen seda elegantselt”. Einstein uskus ka surmajärgse elu olemasolusse, ehkki mitte traditsioonilises religioosses tähenduses. Ta uskus, et meie energia või olemus eksisteerib pärast surma edasi, samamoodi nagu füüsilises maailmas ei saa energiat hävitada ega luua. „Energiat ei saa luua ega hävitada: seda saab ainult ühest vormist teise muuta”. Einstein uskus, et meie energia või teadvus muundub pärast surma millekski muuks, nagu energia füüsilises maailmas, selle asemel et lihtsalt kaduda.

Autor: Ana Jovanovic

------------------

Liitu meiega, et aidata peredel austada oma lähedaste ja lemmikloomade mälestust kunsti kaudu!

Meie partnerprogramm on nüüd saadaval aadressil https://www.pulvisurns.com/pages/affiliate-program-by-pulvis-art-urns