Ars Moriendi

Surm on inimeksistentsi vältimatu tegelikkus, mis on filosoofe sajandeid segadusse ajanud. Filosoofia on ainulaadne intellektuaalne distsipliin, milles vaatame surmale silma ja mõistame elu käigus seda, mida nimetame igaveseks surmaks. Simon Critchley uurib oma raamatus „The Book of Dead Philosophers” filosoofide eri arusaamu surmast läbi ajaloo.

Tema hüpotees on, et filosoofia on ars moriendi ehk suremise kunst. Õppides surema, õpime elama. See on omamoodi ähvardus, mis läbib kogu raamatut ning saab alguse Sokratesest, jätkub sokraatikutega ning Cicero ja Montaigne’iga.

Critchley raamatu „The Book of Dead Philosophers” idee sai alguse Michel de Montaigne’i lausest: ‘Kui ma oleksin raamatute autor, koostaksin ma nimekirja mitmesugustest surmadest koos kommentaaridega: see, kes õpetaks inimesi surema, õpetaks neid elama.’ Critchley kirjeldab filosoofia peamist ülesannet ettevalmistusena – seisukohana, mis lähtub Cicero märkusest: „Filosoofia on õppimine, kuidas surra.”

Tema raamat on sünge ja sügav, kuid kohati ka naljakas teos, milles autor viib meid metafüüsilisse nekropoli. Critchley väidab, et surm annab meie elule kiireloomulisuse ja eesmärgi, sest sunnib meid silmitsi seisma oma surelikkusega ning mõtlema sellele, mis on elus tõeliselt oluline.

Veel üks oluline teema raamatus on mõte, et surma pole vaja karta: „Mind tõmbab väga mõte elust kui eksitusest, omamoodi looduslikust veast, millele püüame leida metafüüsilist kinnitust või lohutust. See on Schopenhaueri sünge koomilise geeniuse tuum”. Kas me suudame minna vabalt ja kartmata vastu enda või kellegi teise surmale? Isegi Wittgenstein ütleb, et igavesti elamise mõte ei lahenda ühtki olulist probleemi.

Raamatu üks kolmest sissejuhatavast esseest väidab: „Sa sured naerdes” - see on lubadus, mis õnneks täitmata jääb. Kummaline on see, et filosoof ei peaks üksnes järgima suremise kunsti, vaid peaks surmaga silmitsi seistes ka rõõmsameelne olema. Mida see tähendab?

Näiteks teadis Epikuros, et surmahirm teeb meid õnnetuks, sest kardame pidevalt surma ja muretseme lakkamatult selle pärast, mis juhtub pärast surma. Filosoofil oli omamoodi filosoofiline teraapia, mille abil püüdis ta surmahirmu kõrvaldada, loobudes surematuseihalusest ja leppides surelikkusega. See tähendab täpseid ja õigeid teadmisi loodusest ning loomulikust protsessist, mis aitab meil surmaga silmitsi seistes saavutada teatava meelerahu ehk ataraksia (kreeka keeles).

„Ma kardan surma. Olen täiesti surelik ja kardan surma. Sellepärast ma selle raamatu kirjutasingi. Kirjutasin selle raamatu, et uurida, mida filosoofid on surma kohta öelnud läbi sajandite ja aastatuhandete, aga ka selleks, et oma hirmuga silmitsi seista. Kas sellest oli abi? Ma arvan, et oli. Ma kardan endiselt surma, kuid sellele mõeldes mõtlen rohkem võimalustele. See on hea. Pakkusin seda raamatut inimestele, esitasin neile rikkalikumaid mõtteid elu ja surma küsimuste kohta,” ütleb Simon Critchley.

Autor:
Ana Jovanovic

------------------

Liitu meiega, et aidata peredel austada oma lähedaste ja lemmikloomade mälestust kunsti kaudu!

Meie partnerprogramm on nüüd saadaval. aadressil https://www.pulvisurns.com/pages/affiliate-program-by-pulvis-art-urns