Kas katoliiklasi võib tuhastada?

Organiseeritud religioonidel on sageli ranged reeglid, mis aitavad inimestel teha oma usuga kooskõlas olevaid otsuseid. Katoliiklus pole erand ning aastaid suhtus katoliku kirik tuhastamisse väga rangelt. Ajad on aga muutunud ning koos nendega ka kirik.

Olenemata sellest, kas koostate oma testamenti või korraldate lähedase matuseid, on kõige parem katoliikluse ja tuhastamisega seotud küsimused selgeks rääkida. Kiriku ajaloo ja praeguste õpetuste tundmine aitab teil teha plaane kindlustundega ning valida vabalt selle, mis teie perele sobivana tundub.

Tuhastamist käsitlevad seadused ja kohalikud tõekspidamised

Tuhastamine on teaduslik protsess, mida saab läbi viia sõltumata inimese uskumustest või väärtushinnangutest. Seetõttu määravad kohalikud seadused tavaliselt kindlaks, kas tuhastamine on seaduslik või mitte, sõltumata lahkunu usutunnistusest.

Samas peavad paljud usklikud oma usu reegleid kohalikest seadustest kaalukamaks. Seega võivad katoliikliku taustaga inimesed ka paikades, kus tuhastamine on täielikult aktsepteeritud ja seaduslikust vaatenurgast tavapärane, kõhelda, kas see on nende pere jaoks õige valik.

Usuline tõekspidamine, mis paneb katoliiklased tuhastamise suhtes kõhklema

Hinduism, budism ja paljud teised vaimsed kogukonnad on tuhastamist ja tuhastamisurnide kodus hoidmist harrastanud sajandeid. Religioon on kultuuriga tihedalt seotud, mistõttu on eri ühiskondades kujunenud erinevad suhtumised tuhastamisse.

Katoliku usk õpetab, et kõik inimesed saavad Jeesuse naasmisel taas kokku. Kuna keha peetakse „Jumala näo järgi looduks“, tuleb sellesse suhtuda lugupidavalt ka pärast surma. Seetõttu on katoliiklaste jaoks äärmiselt olulised nõuetekohased matusetalitused ja rahulik matmispaik.

Seetõttu oli katoliku kirik algselt tuhastamise vastu, uskudes, et see läheb vastuollu Jumala kavaga usklikud ühel päeval surnuist üles äratada ja taas ühendada.

Katoliiklus on arenenud koos ümbritseva maailmaga

Katoliku kirik on tegutsenud väga kaua ning kultuurilised, poliitilised ja ühiskondlikud muutused pole talle võõrad. Kuna meid ümbritsev maailm muutub pidevalt, on katoliku kirik harjunud mõningaid oma õpetusi kohandama, et inimesi tänapäeval paremini teenida.

Kuigi tuhastamine oli algselt keelatud, otsustas katoliku kirik selle 1963. aastal lubada ja tühistas range reegli, mis seda tava keelas. See otsus peegeldas tõepoolest arusaama muutuvatest suundumustest ja vajadustest katoliiklikes kogukondades kogu maailmas. Kui tuhastamine hakkas üha populaarsemaks muutuma, pidi kirik kohanema.

Sellest hoolimata on tuhastamise valimisega seotud tabu paljudes katoliiklikes kogukondades üle maailma endiselt alles. Mõnes piirkonnas vajavad katoliiklased veel aega, et tunda end täiesti vabalt tuhastamist valides, kartmata teiste usukaaslaste hukkamõistu.

Tuhastamine ja katoliiklus – väga isiklik otsus

Kuigi katoliku kirik ei keela enam tuhastamist, ei innusta ta seda ka otseselt. Samuti ei innusta ta tuhka laiali puistama, eelistades selgelt urnide kodus hoidmist. See seab inimesed keerulisse olukorda, sest tuhastamine kogub üha populaarsust ja pakub palju eeliseid nii isiklikust kui ka keskkonna seisukohast.

Tänapäeval peavad paljud inimesed tuhastamist praktiliseks, taskukohaseks ja lugupidavaks viisiks lahkunud lähedase mälestuse austamiseks. Katoliiklaste jaoks on see endiselt isikliku valiku küsimus.

 ------------------

Ühine meiega, et aidata peredel austada kunsti kaudu oma lähedaste ja lemmikloomade mälestust!

Meie partnerprogramm on nüüd saadaval. aadressil https://www.pulvisurns.com/pages/affiliate-program-by-pulvis-art-urns