Armastusest

See on esimene kolmest esseest Giorgio Agambeni kohta, mida jagame oma vastloodud blogijaotises.

Agamben on üks suurimaid elavaid filosoofe. Tema mõtted puudutavad kultuuri, religiooni ja poliitika põhialuseid ning põimivad need haruldase peenusega jutustuseks, mis toob päevavalgele inimliku loovuse ja tähenduseigatsuse hapra, kuid lõputu potentsiaali.

Armastuse idee

Elada võõraga lähedases suhtes, teda mitte lähemale tõmmates ega tuttavaks tehes, vaid hoides teda võõrana, kaugena: märkamatuna – nii märkamatuna, et tema nimi kätkeb teda täielikult. Ja isegi ebamugavuses olla päevast päeva ei keegi muu kui alati avatud paik, kustumatu valgus, milles see olend, see asi, jääb igavesti nähtavale ja suletuks.

                                                                                               G. Agamben

Selles imekaunis lühikeses proosatekstis sõnastab Giorgio Agamben armastuse idee, mis on ühtaegu radikaalne ja õrn. See idee võib muuta meie vaadet koos elamisele, eksistentsiaalse ruumi jagamisele inimesega, kes on täiesti teistsugune. 

Agambeni jaoks ei saa oma lähedaste, elukaaslaste teistsugusust üle tähtsustada ega alahinnata. See on teisesus, mis on pidevalt kohal ja toimib igas žestis, igas õrnas puudutuses, igas sõnas, millega püütakse läheneda, nimetada ja asetada teda tähendushorisondile. Just selle kättesaamatusega kahe keha ja kahe hinge vahel peab armastus silmitsi seisma ja tegelema. 

Aga kuidas see võimalik on? 

Siin on ilmne vastuolu, paradoks, mida Agamben väljendab oma essee esimeses reas – elada võõraga lähedases suhtes. Sest kellegi armastamine on võõras olemise, kättesaamatu olemise vastand. Armastus toob meid lähemale, loob ühise maailma ja kujundab selle intiimse õhustiku, kus inimeseks olemise haprus avaldub kõigis oma peentes nüanssides. 

Agambeni jaoks on see aga intuitiivne arusaam armastusest, mis, kuigi tõene, varjab olulist mõõdet. Kui seda selgelt ja julgelt ei sõnastata, ei saa mõista seda sügavamat tähenduskihti, kus armastusest saab ülev jõud, mis on ühtaegu universaalne ja radikaalselt konkreetne, s.t jõud, mis annab Olemasolule nii lõpmatuse kui ka vajaliku piiri. 

Seda püüabki filosoof nimetada sõnadega võõras ja kauge. Just see olemuslik kaugus toimib armastuse tuumas. See kaugus ehk, kasutades taas üht sõna Agambeni esseest, suletus endasse paljastab armastuse tõelise jõu, kui see vabastada kõigist tavapärastest arusaamadest ning abstraktsetest koosolemise ja jagamise kujunditest. 

Nii seisneb Agambeni mõtte panus armastuse konkreetsuses, mis avaldub võimatuses teisega täielikult üheks saada ja end tingimusteta avada. See aga ei tähenda, et lähedust, haavatavust või ühtsust poleks olemas. See tähendab, et nende olemuse ja vajalikkuse mõistmiseks suhtes tuleb mõista kaugust, tunda armastatu valulist teistsugusust ja võõrapärasust ning sellega leppida, ükskõik kui raske ja ebamugav see protsess ka poleks. Teisisõnu tuleb vabaneda kõigist kujutluspiltidest, mis hoiavad meid eemal ühtekuuluvusega kaasneva vaikuse, puudumise ja argipäeva kogemisest. Agambeni jaoks tähendab tühjaks kohaks saamine just seda – loobumist hinnangute andmisest ja oma eelarvamuste pakutavast turvatundest. 

Sest armastus on risk, otsus luua ühine eksistentsiaalne ruum, mis põhineb selle varjamatu teistsugususe ja väljendamatu kauguse aktsepteerimisel. Ainult sellise äratundmise kaudu mõistab inimene, et millegi ühise loomine on ilus paradoks: maailma loomine, mida ei ühenda üksmeel, vaid täidavad arvukad erinevused, mida tuleb uuesti tõlgendada ja taasluua. 

Sest kõige varjamatum armastus on julgus aina uuesti sõnastada armastatu erilisust ning kaitsta tema teistsugususe habrast ilu, mis muudab armastuse universaalseks, ent konkreetseks helluseks ja hoolitsuseks elu enda vastu.

Autor: Yakim Petrov

 ------------------

Liitu meiega, et aidata peredel kunsti kaudu austada oma lähedaste ja lemmikloomade mälestust!

Meie partnerprogramm on nüüd saadaval. aadressil https://www.pulvisurns.com/pages/affiliate-program-by-pulvis-art-urns