Tai matusekombed: rituaalid, uskumused ja kogukond

Tai matuseriitused kuuluvad kõigi elukaarega seotud tseremooniate kõige keerukamate ja tähendusrikkamate hulka. Peamiselt Theravaada budismist lähtuvad rituaalid väljendavad sügavat kokkupuutepunkti religioosse õpetuse, kultuurilise eneseväljenduse ja kogukondliku solidaarsuse vahel. Tai inimeste jaoks ei tähenda matused üksnes lahkunu leinamist, vaid ka tema hinge teekonnale suunamist, tema heaks teenete kogumist ning perekonna ja kogukonna sidemete kinnitamist.

Budistlik vaade surmale

Tai matusekommete keskmes on budistlik õpetus, et elu ise on kannatus—sünnist vanaduseni ja surmani. Surm tuletab aga meelde seda universaalset tõde ning pakub ka vaimset võimalust. Vähestele on ülimaks lootuseks Nibbāna, vabanemine taassünnist; enamiku jaoks on see lootus uuesti sündida kas siinses maailmas, taevastes valdustes, näiteks Indra omas, või mõnel teisel eksistentsitasandil.

Vaatamata budistlikule anattā (minatuse) õpetusele on endiselt sügav mure, et lahkunu võib naasta pretana (näljase vaimuna) või taluda piinu. Seetõttu viivad sugulased pühendunult läbi matuseriitusi, püüdes parandada lahkunu saatust teeneid loovate tegudega.

Surmahetk ja viimased mõtted

Pärimuse kohaselt tuleks surmahetkel püüda suunata inimese mõtted Buddhale või pühakirjadele. Sureva inimese kõrva võidakse sosistada Buddha nimesid või isegi silpe, mis tähistavad Abhidhamma põhimõisteid. Mõnikord kirjutatakse pühad silbid paberile ja asetatakse suhu, sümboolselt juhtides teadvust teenekama taassünni poole.

Sugulased väljendavad sageli oma leina valju nutuga, nii et see aitab neil kurbust välja elada kui ka annab kogukonnale märku, kes koguneb kiiresti toetust pakkuma.

Vahetult pärast surma toimuvad rituaalid

Enne matuseid

Tai matuseremoonia algab peaaegu kohe pärast surma. Surmast tuleb 24 tunni jooksul teatada perekonnaseisuametile või kohalikule politseile, kes väljastab seejärel ametliku surmatunnistuse. Seejärel võtavad pered ühendust templiga, et kavandada matusetalitus ja korraldada surnukeha transport.

Kui surnukeha viiakse templisse, juhib rongkäiku munk, kes hoiab käes püha niiti (sai sin), mis usutavasti juhatab lahkunu vaimu tema teekonnal. Sugulased, sageli lahkunu lapsed, järgnevad, kandes viirukipõletit ja lahkunu portreed, samal ajal kui surnukeha kantakse lugupidavalt nende järel.

Vee valamise tseremoonia (พิธีรดน้ำศพ)

Üks esimesi rituaale on vee valamise tseremoonia, mida peetakse matusealtaril (to mu bucha โต๊ะหมู่บูชา). See lahkunu pea lähedale seatud altar kannab Buddha kuju, viirukit, küünlaid ja lilli. Lahkunu lamab selili, riidega kaetult, parem käsi välja sirutatud.

Leinajad astuvad kordamööda ette, valavad paremale peopesale lõhnavett, avaldades kaastunnet või paludes andestust varasemate eksimuste eest. Kui surnukeha ei saa vaatamiseks välja panna, valatakse vesi surnukehaga ühendatud pühale niidile. See rituaal tuletab elavatele meelde, et lõpuks peavad kõik siit ilmast lahkuma tühjade kätega.

Riigile märkimisväärseid teeneid osutanud inimeste puhul võivad perekonnad taotleda surnukeha pesemiseks kuninglikku vett. Selle tseremooniaga kaasneb muusikutest auvahtkond (wong pi chanai klong chana), mis sümboliseerib kuninglikku austust ja tunnustust.

Seejärel asetatakse surnukeha kirstu, mida kaunistavad pärjad, küünlad, viiruk ja sageli ka foto, ning ümbritsevad värvilised tuled.

Kui tuhastamine lükkub edasi – mõnikord päevadeks, mõnikord silmapaistvate isikute puhul kuudeks või aastateks –, kutsutakse mungad iga päev palveid laulma. Nad võivad hoida laia paela (bhusa yong), mis ühendab kirstu nendega ja seob lahkunu sümboolselt pühade retsitatsioonidega.

Munkadele tehtavad toiduannetused, mida tuntakse nime all Matakabhatta („toit surnutele”), tehakse lahkunu nimel:

„Auväärsed isandad, palume alandlikult vastu võtta see mataka toit ja need mitmesugused kingitused, mille Sanghale esitame. Võtku Sangha vastu selle toidu ja meie kingitused, et kasu ja õnn saadaksid meid aegade lõpuni.”

See väärtus kantakse seejärel üle lahkunule, tagades talle lohutuse järgmises elus.

Keha mähkimine: Mud Tra Sung (มัดตราสัง)

Pärast pesemist riietatakse keha ja seotakse seejärel rituaalselt tseremoonias, mida nimetatakse mud tra sung.

Kaela, randmete ja pahkluude ümber seotakse kolm silmust. Igaüks neist sümboliseerib kiindumusi, mis seovad elu samsaaraga: lapsed, abikaasa ja vara. Vabanemiseks tuleb need sidemed läbi lõigata.
Seejärel mähitakse keha suurde valgesse riidesse, mis sõlmitakse pea juures, et seda saaks enne tuhastamist näo kookosveega pesemise ajaks hõlpsasti lahti harutada. Selle peale seotakse pöidlajämedune toorpuuvillane niit viide tugevasse sõlme.

These five knots are a Dhamma riddle (ปริศนาธรรม, paritthadhamma), representing the Five Hindrances (นิวรณ์ 5, Nīvaraṇa)—mental obstacles that block the path to enlightenment:

• Kāmacchanda (กามฉันทะ) – meeleline iha: kiindumus ja himu maiste naudingute järele, nagu unenägudesse eksinud inimesel.
  
  
• Byāpāda (พยาบาท) – pahatahtlikkus: rahulolematus täitumata soovide pärast, nagu piinades inimesel.
  
  
• Thīna-middha (ถีนมิทธะ) – laiskus ja loidus: laiskus, heitumus ning keha ja meele jõuetus.
  
  
• Uddhacca-kukkucca (อุทธัจจะกุกกุจจะ) – rahutus ja kahetsus: uitav ning rahutu meel, mis ei leia kunagi rahu.
  
  
• Vicikicchā (วิจิกิจฉา) – kahtlus: kõhklus, umbusk ja enesekindluse puudumine.
  
  

Nii peegeldavad sümboolsed sidemed budistlikku õpetust, et vabanemiseks tuleb ületada nii maisetest asjadest kiindumine kui ka meele takistused.

Seejärel mähitakse keha üleni valgesse riidesse, seotakse viiest kohast ümber keha ja asetatakse kirstu, pea läänesuunas, sümboliseerides elutee lõppu

Kogukond, mungad ja leinajate koosviibimine

Matusetalitused on väga kogukondlikud. Naabrid kogunevad igal õhtul sööma, suhtlema ja isegi mänge mängima, mis aitab peletada üksildust, hirmu vaimude ees ja kurbusekoormat. Munkadel on asendamatu roll: nad ei laula üksnes suutraid, vaid kehastavad ka sidet elavate ja surnute vahel.

Maapiirkondades võib sageli näha pidulikkuse ja rõõmsameelsuse põimumist: ärkvelolekuga võivad kaasneda palved, toit, muusika ja isegi hasartmängud, mis peegeldab nii budistlikku surmaga leppimist kui ka kogukonna vastutust üksteise ees.

Matuserongkäik ja tuhastamine

Tuhastamine toimub tavaliselt kolme päeva jooksul, kuigi praktilistel või austusavaldustega seotud põhjustel võidakse seda edasi lükata. Matusepäeval algab kodu juurest matuserongkäik:

• Ees kõnnib valget lippu kandev mees.
• Eakad mehed järgnevad, kandes hõbekaussides lilli.
• Rühm munki kõnnib ees, hoides kirstu külge kinnitatud bhusa yong-linti.
  

Kirstu kannavad kandjad või veetakse seda kaunistatud vankril ning sageli saadab seda muusika, mida mängivad mõnikord traditsioonilised orkestrid, härjavankrid või isegi veoautod.

Krematooriumis laulavad mungad kirstu ees palveid. Kirstul lebavad tseremoniaalsed rüüd (pangsukula). Seejärel asetatakse kirst tuleriidale ning leinajad astuvad ligi küünalde, viiruki ja sandlipuuõitega, heites need kirstu alla, et tuhastamine saaks alata. Hiljem võidakse tuhk kokku koguda ja paigutada urni, hoida kodus või puistata pühas paigas.

Mälestustseremooniad ja pikaajalised kombetalitused

Jõukate või mõjukate inimeste surnukeha võidakse hoida pikemat aega - kuid või isegi aastaid -, samal ajal kui perekond korraldab suurejoonelisi teenete kogumise tseremooniaid. Mälestustseremooniaid peetakse sageli seitsmendal, viiekümnendal ja sajandal päeval pärast surma, tähistades hinge teekonna eri etappe.

Selliste sündmuste puhul võivad perekonnad tellida ka budistlike tekstide, esseede või suutrate tõlgete trükkimise ja levitamise. Sellel taval on kolm eesmärki: lahkunu austamine, teenete kogumine ja budistliku õpetuse levitamine kogukonnas.

Tai matuste kultuurikihid

Tai matused näitavad nii budistlike rituaalide sügavust kui ka teiste kultuuritraditsioonide põimumist:

• Budistlik õpetus on aluseks, rõhutades teenete kogumist, palvete laulmist ja lootust soodsale taassünnile.
  
• Animistlikud uskumused püsivad kaitsvates kommetes, näiteks treppide katmises banaanilehtedega, et eksitada maa peale jäänud vaime, või kirstu väljaviimises ebatavalise väljapääsu kaudu, et vaim tagasi ei tuleks.
  
• Hiina mõju ilmneb näiteks tavades, nagu „surmakuupäevaga petmine”, ja Hiina stiilis kirstude kasutamises, mis näitab, kuidas Tai hiinlaste kogukonnad on matusekombeid kujundanud.
  
  

Just see kihiline olemus teeb Tai matused ainulaadseks: need on ühtaegu sügavalt budistlikud, tugevalt kohaliku pärandiga seotud ja naaberkultuuride mõjudele avatud.

Rahvauskumused ja sümboolsed otseteed

Ametlike budistlike rituaalide kõrval säilitavad Tai matused ka rahvakombeid, millest paljud on mõjutatud Hiina traditsioonist. Üht sellist tava nimetatakse vahel „surmakuupäevaga petmiseks”.

Usutakse, et hing viibib mõnda aega enne taassündi, kusjuures kestus sõltub vaimsesse registrisse kantud andmetest. Et aidata lähedasel kiiremini uuesti kehastuda, muudavad mõned pered sümboolselt templis surmakuupäeva kannet (mitte kunagi ametlikes dokumentides). Kui lasta paista, et aega on juba rohkem möödunud, loodab pere taassünni ootusaega „lühendada”.

See peegeldab mängulist viisi, kuidas kosmilist bürokraatiat üle kavaldada—sarnane idee on levinud ka Hiina rahvausundis, kus rituaalid, näiteks gǎi shòu (改寿, „eluea muutmine”) või allilma dokumentide sümboolne võltsimine (yīn sī wén shū 作假), peaksid muutma saatust või hõlbustama hinge teekonda.

Kuigi see „petmistseremoonia” ei kuulu õigeuskliku budistliku õpetuse hulka, väljendab see sedasama kaastundlikku soovi, mis peegeldub Tai matustes üldiselt: elavad soovivad aidata lahkunul jõuda paremini järgmisse ellu.

Igal juhul kujuneb matus nii religioosseks sündmuseks kui ka ühiskondlikuks austuse, armastuse ja solidaarsuse väljenduseks.

Kokkuvõte

Tai matusekombed näitavad sügavust, millega budism suhestub surma üldkehtiva reaalsusega. Neis põimuvad budistlike õpetuste pühalikkus, kogukonna vastupidavus, vaimne loovus ja sajandite jooksul pärandunud kultuurikihistused. Olgu tegemist lihtsate külakrematsioonide või jõukatele ja kuninglikele korraldatud keerukate tseremooniatega, Tai matused väljendavad veendumust, et laulmise, teenete kogumise ja kogukonna hoolitsuse kaudu saab surnuid juhtida parema taassünni poole ning leinajaid lohutada.