Lemmikloomade mälestamise uus esteetika

Sajandeid on pärast surma loodud esemed kandnud kindlat visuaalset keelt. Need peavad olema pidulikud. Äratuntavad. Sümboolikalt läbimõeldud.

Kuid loomade mälestamise viis on muutumas.

Kaasaegset lemmiklooma mälestuseset on üha raskem eristada esemetest, mille valime lihtsalt seetõttu, et peame neid ilusaks. Skulpturaalne vorm riiulil. Keraamiline ese vaikses nurgas. Ese, mille materjal püüab valgust omapärasel moel. Miski ei anna tingimata märku leinast.

Ja võib-olla ongi see mõte.

Kui loom on aastaid olnud osa kodust, ei pea tema mälestamine kuuluma eraldi eluvaldkonda. Mälestus eksisteerib kõrvuti mööbli, fotode, raamatute ja esemetega, mis on selle suhte ümber kogunenud. Seega võib mälestusesem toimida samamoodi.

Tulemuseks on uus mälestamise esteetika – vaiksem, isiklikum ja üha enam seotud kaasaegse disaini maailmaga.

Kui lein ei näe enam välja nagu lein

Eeldatakse, et kaotuse tõttu loodud ese peaks näima piisavalt tõsine, et seda kaotust väljendada.

Kuid leinal pole üht universaalset ilmet.

Ühe inimese jaoks võib mälestamine väljenduda milleski ehitud ja sümboolses. Teise jaoks võib see peituda peaaegu abstraktses vormis, kindlas materjalis või esemes, mille tähendus on nähtav vaid selle omanikule.

Viimane kujutab endast olulist muutust.

Mälestusesem ei pea enam end selgitama.

See võib lihtsalt olemas olla.

Nii eemaldub ese matusekultuuri tavapärasest esteetikast ning läheneb kunsti ja disaini keelele – seal ei ole tähendus alati kohe ilmne ning ese võib muutuda tähendusrikkaks just tänu sellele, mida vaataja sellesse kaasa toob.

Lemmiklooma mälestusesem koduse esemena

Kunagist meie elu kõige tavalisemaid paiku jaganud looma meenutamises on midagi erilist.

Lemmikloom ei kuulu pidulikku ruumi. Ta kuulub kööki, magamistuppa, aeda, diivanile. Tema elu kulgeb koduse argipäeva korduvates paikades.

Nii saab kodust endast osa mälestusest.

Kaasaegne mälestusesem võib seda tunnistada, püüdmata looma sõna otseses mõttes kujutada. Sellest võib saada veel üks ese selles keskkonnas – miski, mis sobitub loomulikult nende asjade sekka, mis muudavad maja koduseks.

See eristus on oluline.

Eesmärk pole muuta surma nähtamatuks. Eesmärk on lasta mälestusel eluga kõrvuti eksisteerida.

Võõra vormi vaikne jõud

Mõned kõige huvitavamad mälestusesemed on need, mis ei näe üldse välja sellised, nagu me nende kujutiselt ootaksime.

Võib-olla pole seal käpajälge. Pole portreed. Pole ilmset pealiskirja.

Selle asemel on vorm.

Kaar. Pind. Eriline tasakaal raskuse ja õrnuse vahel. Midagi piisavalt abstraktset, et see ei muutuks sõnasõnaliseks kujutiseks, kuid piisavalt eripärast, et omandada tähendus.

Just siin hakkab mälestusesemete disain skulptuuriga kattuma.

Kunst on ammu mõistnud, et kujutamine ei eelda jäljendamist. Vorm võib midagi esile kutsuda, mitte seda täpselt kujutada. See võib vihjata liikumisele ilma liikumist kujutamata, soojusele ilma elavat keha näitamata, püsivusele ilma igavikku kujutamata.

Sama põhimõte võib muuta seda, kuidas mõtleme lemmikloomade mälestamisele.

Materjalil on hääl

Eseme esteetika pole kunagi ainult visuaalne.

Kogeme materjali tekstuuri, raskuse, temperatuuri ja isegi selle kaudu, kuidas valgus pinda mööda liigub. Need omadused võivad anda esemele peaaegu füüsilise isikupära.

Näiteks keraamikal on eriline suhe käe ja tulega. Kivi mõjub vaieldamatult tiheda ja püsivana. Puit toob esile süümustri, soojuse ja looduse nähtava kulgemise. Metall võib mõjuda täpse, arhitektuurse või peaaegu ajatu materjalina.

Mälestuseseme puhul pole need omadused juhuslikud.

Neist saavad osa selle väljendusviisist.

Materjal võib vaikselt edasi anda midagi, mida sõnadega väljendada ei saa: vastupidavust, haprust, soojust, vaikust või järjepidevust.

Just tähelepanu materjalile ja valmistamisviisile võimaldab mälestusesemel puhtalt funktsionaalsusest kaugemale jõuda. Sama põhimõtet näeb ka Pulvise loomingus, kus urne käsitletakse mitte pelgalt anumatena, vaid hoolikalt valmistatud esemetena, mille vorm, pind ja materjal aitavad nende tähendust kujundada.

Isiklikust kuuluvusest isikliku tähenduseni

Selle uue esteetika taga on ka laiem kultuuriline nihe.

Valime üha enam esemeid selle järgi, mida need meie kohta ütlevad. Sisekujundus on põimunud identiteediga; keraamika ja skulptuur on galeriidest jõudnud kodudesse; funktsionaalsetelt esemetelt oodatakse üha enam isikupära.

Mälestusesemed kuuluvad samasse kultuuriruumi.

Lemmiklooma urni ei pea enam käsitlema üksnes selle kategooria kaudu. Seda võib vaadelda disainiobjekti, käsitöö ja isikliku tähenduse kandjana.

See ei vähenda selle otstarbe tähtsust.

Pigem tunnistab see, kui keeruline see otstarve on.

Ese võib mahutada tuhka ja kanda endas ka lugu.

„Matuseilme“ lõpp

Võib-olla pole kõige huvitavam areng mitte ühe uue stiili esiletõus, vaid kadunud ootus, et mälestusesemetel peaks üldse olema vaid üks stiil.

Mälestuseseme ja kodu ülejäänud osade vahel ei pea enam olema visuaalset distantsi.

Mälestuseseme kujundus võib olla tagasihoidlik või väljendusrikas. Minimalistlik või rikkaliku tekstuuriga. Ruumis peaaegu märkamatu või teadlikult skulpturaalne.

Selle väärtus ei sõltu sellest, kui selgelt annab see märku, et tegu on mälestusesemega.

See loob mälestamisega teistsuguse suhte. Selle asemel et esemega kokku puutudes kohe teada saada, mida see tähendab, võime selle tähenduse avastada järk-järgult – tuttavlikkuse, seoste ja isiklike mälestuste kaudu.

Ese saab osaks elust, mis pärast kaotust jätkub.

Millist mälestuseset me tahame

Võib-olla pole kõige kõnekam küsimus see, milline peaks lemmiklooma mälestusese välja nägema, vaid see, miks oleme üldse eeldanud, et mälestusesemed peavad kindlat moodi välja nägema.

Oleme pärinud leina kujutamise visuaalsed traditsioonid, kuid meie suhted loomadega on arenenud palju kaugemale kategooriatest, mille järgi need traditsioonid kujundati.

Lemmikloom võib olla kaaslane, igapäevane kohalolu, tunnistaja aastatepikkusele argielule. Seetõttu võib tema puudumine tunduda mitte ainult kaotusehetkena, vaid ka muutusena kodu õhustikus ja igapäevaelu rütmis.

Mälestuseks loodud ese võib peegeldada seda mitmetahulisust.

See ei pea minevikku jäljendama.

See ei pea leina nähtavaks tegema.

See peab lihtsalt andma mälestusele koha, kus olemas olla.

Ja ehk just selles suunas liigubki lemmikloomade mälestamise uus esteetika: eemale esemetest, mis ütlevad meile, kuidas leinata, ja lähemale esemetele, mis lasevad meil oma mälestusi väljendada omal moel.

Mitte tingimata pühalik.

Mitte tingimata traditsiooniline.

Mõnikord lihtsalt kaunis – sest ka mälestatava elu ilu oli lihtne ja vahetu.