Memento Mori: miks inimesed on alati loonud surmast kunsti

Selles, kuidas inimesed surma kujutavad, on midagi ebatavalist.

Me ei piirdu selle teadvustamisega. Me maalime ja voolime seda, raiume kivisse, põimime ehetesse, kirjutame sellest, pildistame seda ja muudame esemeteks, mis võivad püsida kaua pärast meie lahkumist.

Kunstnikud on sajandite ja kultuuride jooksul korduvalt sama teema juurde tagasi pöördunud: elu saab otsa.

Kolju laual. Närtsiv lill. Kustunud küünal. Liivakell. Juba surnud inimese portree. Avalikul väljakul seisev monument.

Sümbolid muutuvad.

Tung ei kao.

Ladinakeelne väljend memento mori tähendab ligikaudu „pea meeles, et sa sured”. See ei pruugi olla surma ülistamine. Pigem tuletab see meelde surelikkust — kutsub tunnistama elu ajutist olemust.

Ja võib-olla just seetõttu on see mõte nii visalt püsinud.

Sest surmast kunsti loomine tähendab paljuski elust kunsti loomist.

Iidne soov muuta surm nähtavaks

Juba ammu enne seda, kui memento mori Euroopas tuntud kunstisuunaks sai, lõid inimühiskonnad esemeid ja paiku, mis pidid eksisteerima surma kõrval.

Vana-Egiptuse hauakambrid olid täidetud kujutiste, esemete ja raidkirjadega, mis pidid saatma surnuid teise ellu. Rooma matusemonumendid säilitasid nimed ja identiteedid kivisse raiutuna. Erinevates kultuurides andsid hauapanused, skulptuurid ja arhitektuurilised ehitised füüsilise kuju millelegi, mida muidu on võimatu näha: inimese puudumisele.

Nende eesmärgid polnud samad. Ka nende taga peitunud uskumused erinesid.

Kuid üks mõte kordub ikka ja jälle.

Surm ei pea tingimata tähendama kadumist.

Nimi võib püsima jääda.

Kujutis võib püsima jääda.

Ese võib püsima jääda.

Ehitis võib püsima jääda.

Kunst andis puudumisele füüsilise kuju.

See tung on endiselt olemas, kuigi meie loodud esemed on muutunud. Hiiglasliku monumendi ja uhke hauakambri asemele on sageli tulnud väiksemad, intiimsemad ja igapäevaeluga tihedamalt seotud esemed.

Mälestusese võib tänapäeval olla riiulil, ruumis või mõne eseme kujul, mille tähendus on arusaadav vaid sellele, kes selle kõrval elab.

Mastaap võib olla teistsugune.

Inimlik soov panna miski kestma on hämmastavalt tuttav.

Kolju, lill ja liivakell

Euroopa kunstis sai memento mori eriti äratuntavaks tänu korduvatele sümbolitele.

Kolju.

Närtsiv lill.

Kustunud küünal.

Liivakell.

Kell.

Peegel.

Isegi lagunema hakkavad puuviljad.

Need objektid ilmusid korduvalt, sest need muutsid tavalised asjad meeldetuletusteks aja möödumisest.

Lill võis sümboliseerida ilu just seetõttu, et see ei jää igavesti ilusaks. Liivakell muutis aja möödumise nähtavaks. Pealuu taandas inimkeha selle kõige äratuntavamaks surelikkuse meeldetuletuseks.

Esemed ise olid lihtsad.

Nende tähendus seda polnud.

See muutus eriti mõjusaks natüürmordimaalis, kus kunstnikud said paigutada raamatuid, ehteid, muusikariistu, puuvilju, klaasesemeid ja muid jõukuse märke surma sümbolite kõrvale.

Sõnum oli ebamugav, sest see oli nii argine.

Kõik elu jooksul kogutu on ajalik.

Kõik ilus muutub.

Kõik materiaalne kaob lõpuks.

Seega ei kujutanud memento mori'e traditsioon lihtsalt surma. See seadis küsimuse alla meie suhte kestvusega.

Miks kogume ilusaid asju, kui need ei saa kesta?

Miks säilitame pilte inimestest, keda enam ei ole?

Miks valmistame esemeid, mis võivad nende loojatest kauem püsida?

Sajandeid hiljem ümbritsevad need küsimused ikka veel meie loodud mälestusesemeid.

Vanitas ja kaduvuse ilu

Vanitas'e traditsioon arenes eriti jõuliselt seitsmeteistkümnenda sajandi Euroopa kunstis.

Vanitas-maalidel kombineeriti sageli teadmiste, naudingu, rikkuse ja saavutustega seotud esemeid eksimatute meeldetuletustega surelikkusest. Raamatud, muusikariistad, ehted, kangad ja kallid esemed võisid olla kujutatud kõrvuti pealuude, närtsivate lillede, küünalde või liivakelladega.

Kontrast oli taotluslik.

Inimsaavutused võisid olla erakordsed, kuid aeg jäi nende suhtes ükskõikseks.

Tänapäeval teeb need teosed eriti huvitavaks see, et need ei pruukinud ilu hüljata. Vastupidi, need olid sageli erakordselt ilusad.

Nende ilu ja sõnum eksisteerisid koos.

Peenelt maalitud lill võis olla ühtaegu ilus ja kaduv.

Juveel võis sümboliseerida rikkust, tuletades samal ajal vaatajale meelde, et rikkus ei hoia surma eemal.

Ese võis olla hinnaline just seetõttu, et selle olemasolu oli piiratud.

See pinge on tänapäevases mälestusesemete kujunduses endiselt asjakohane.

Seostame mälestusesemeid sageli tõsiduse ja vaoshoitusega, kuid on ka teine võimalus: ese võib tunnistada surelikkust, olles samal ajal ilus.

See ei pea jäljendama matuste visuaalset keelt.

See võib kuuluda kunsti, disaini ja käsitöö maailma, kandes samal ajal sügavalt isiklikku tähendust.

See on üks põhjusi, miks tänapäevased mälestusesemed võivad olla nii mõjusad. Need ei palu meil tingimata surmalt pilku pöörata. Selle asemel võivad need pakkuda teistsugust vaatenurka sellele, mis meist maha jääb.

Kui portreedest said mälestuste kandjad

Portreel on alati olnud keeruline suhe puudumisega.

Portree säilitab näo.

Ent kui see nägu kuulub surnud inimesele, hakkab kujutis tegema enamat kui välimust jäädvustama.

See säilitab identiteedi.

Ajaloo jooksul on portreesid tellitud, maalitud ja alles hoitud osalt seepärast, et need võimaldavad inimesel jääda nähtavaks ka pärast tema füüsilise kohalolu kadumist. Surnujärgne fotograafia arenes välja samalaadsest soovist: säilitada inimese kujutis, keda polnud enam võimalik tavapärases elus pildistada.

Foto ei saa surma olematuks muuta.

Portree ei saa inimest tagasi tuua.

Kuid mõlemad võivad kadumisele vastu seista.

See on üks mälestuskunsti keskseid ideid.

Me teame, et kujutis ei ole inimene.

Me teame, et ese ei saa asendada inimelu.

Ometi ümbritseme end endiselt nende kujutistega, sest mälestus ise on mittemateriaalne.

Foto annab sellele pinna.

Portree annab sellele näo.

Mälestuseseme kaudu saab see füüsilise kohalolu.

Ese saab kohtumispaigaks selle vahel, mis on kaotatud, ja selle vahel, mida saab endiselt kogeda.

Monument: avalikuks muudetud mälestus

Kui portree muudab mälestuse isiklikuks, siis monument muudab selle avalikuks.

Sajandeid on ühiskonnad ehitanud kivist, pronksist, marmorist ja muudest vastupidavatest materjalidest monumente, et tähistada inimesi, sündmusi ja ühiseid kogemusi.

Monument ütleb sisuliselt:

See juhtus.

See inimene oli olemas.

See oli oluline.

Selle füüsiline püsivus muutub osaks selle sõnumist.

Materjal on oluline, sest mälestused on haprad. Inimesed unustavad. Lood muutuvad. Põlvkonnad kaovad.

Kivi võib püsima jääda.

Pronks võib püsima jääda.

Arhitektuur võib püsima jääda.

Seepärast on mälestusmärgid alati olnud tihedalt seotud materiaalse kultuuriga. Ese ei edasta lihtsalt teavet. Selle füüsiline olemasolu on juba iseenesest osa mäletamisest.

Ometi ei eelda tänapäevane mälestamine alati monumenti traditsioonilises tähenduses.

Tänapäevane mälestusmärk võib olla palju väiksem.

See võib kuuluda ühele inimesele, mitte tervele linnale.

See võib olla isiklik, mitte avalik.

See võib olla ese, mille tähendusest saab aru ainult perekond.

Mälestamise mõõtkava on muutunud, kuid põhimõte on endiselt märkimisväärselt sarnane monumendi omaga: luua midagi füüsilist, et miski mittemateriaalne päriselt ei kaoks.

Miks materjal on oluline

On põhjus, miks inimesed pöörduvad mälestustega tegeledes ikka ja jälle füüsiliste materjalide poole.

Digifoto võib olla tuhandete kilomeetrite kaugusel. See võib asuda telefonis, pilvekontol või unustatud kõvakettal. Seda saab lõputult kopeerida, kuid ometi võib see tunduda kummaliselt kauge.

Füüsiline ese käitub teisiti.

See on raske.

See võtab enda alla ruumi.

Sellel on tekstuur.

See muutub koos valgusega.

Seda saab puudutada.

See võib aastaid samas ruumis olla.

See materiaalsus annab mälestusesemetele erilise kohalolu.

Kivi, keraamika, metall, klaas ja puit mõjuvad kõik erinevalt. Nende pinnad, ebatäiused ja vananemine saavad eseme kogemuse osaks.

Just siin muutub oluliseks ka käsitöö.

Teadlikult kujundatud ja hoolikalt valmistatud mälestusesemel on anonüümse anuma või masstoodangu esemega võrreldes teistsugune tähendus. Selle vormile pööratud tähelepanu väljendab, et ese ise väärib tähelepanu.

Pulvise looming peegeldab materjali, käsitöö ja mälestamise omavahelist seost. Mälestusurnidele ei läheneta lihtsalt kui praktilistele anumatele, vaid kui hoolikalt valmistatud esemetele, mille vorm, pind, materjal ja kunstiline teostus aitavad kaasa mälestamise kogemusele.

See eristus on oluline.

Eesmärk ei ole muuta surma dekoratiivseks.

See tähendab tunnistamist, et lahkunuga seotud esemel võib olla oma kunstiline ja emotsionaalne tähendus.

Selles mõttes saab käsitööst mälestamise osa.

Materjal ei asenda mälestust.

See annab mälestusele koha, kus olemas olla.

Anum kui mälestuse vorm

Kõigist läbi inimajaloo surmaga seotud esemetest on anumal iseäranis huvitav koht.

Anum on mõeldud millegi hoidmiseks.

Ent läbi ajaloo on anumad harva olnud pelgalt praktilised. Neis on hoitud toitu, vett, ohvriande, pühadusesemeid ja surnute säilmeid. Nende kuju, kaunistused ja materjal on sageli peegeldanud neis hoitava tähtsust.

Tuhastamisurn kuulub sellesse pikka ajalukku.

Kõige lihtsamal tasandil on see anum inimese või looma tuha jaoks. Ent selle taandamine vaid sellele funktsioonile jätab tähelepanuta anuma enda kultuurilise tähenduse.

Urni kuju võib väljendada püsivust.

Selle materjal võib väljendada tugevust.

Selle meisterlik teostus võib väljendada hoolivust.

Selle kohalolu võib luua füüsilise keskpunkti, mille ümber mälestused koonduvad.

See ilmneb eriti selgelt tänapäevases mälestusesemete disainis, kus urn ei ole enam pelgalt anonüümne matuseanum.

Pulvise keskmes on see mõte, mis suunab mälestusurnide kujundamist. Anumat käsitletakse omaette tähelepanu vääriva esemena, mille puhul saavad käsitöö ja kunstiline vorm mälestamise osaks.

See lähenemine seob kaasaegse mälestusdisaini palju vanema inimliku traditsiooniga.

Oleme alati loonud anumaid asjade jaoks, mida peame oluliseks.

Oleme alati kaunistanud rituaalidega seotud esemeid.

Oleme alati kasutanud materjale ja käsitööoskust väärtuse edastamiseks.

Mälestusanum ühendab need tungid lihtsalt mälestuse ja surelikkusega seotud esemeks.

Seega saab urnist enam kui lihtsalt anum.

Sellest saab osa keelest, mille kaudu me mäletame.

Monumendist isikliku esemeni

Mälestuskunsti ajalugu ei ole ainult monumentide ajalugu.

See on ka üha isiklikumate esemete ajalugu.

Sahtlis hoitav foto.

Karpi talletatud kiri.

Põlvest põlve edasi antud ehe.

Raamat, mille sees on kellegi käekirjaga tekst.

Keraamiline ese kodus eksponeerimiseks.

Anum, mis on loodud spetsiaalselt kellegi säilmete hoidmiseks.

Avalikkus ei pruugi neid esemeid kunagi näha.

Need ei pruugi kunagi muuseumisse jõuda.

Nende tähtsus ei sõltu avalikust tunnustusest.

Tegelikult võib nende isiklik olemus muuta need veel tähendusrikkamaks.

Kaasaegne mälestamiskultuur võimaldab üha enam muuta mälestamise isikliku maitse ja koduse ruumi laienduseks. Ese ei pea tingimata välja nägema traditsioonilise matuseesemena, et täita mälestusfunktsiooni.

Siin muutub taas asjakohaseks Pulvise aluseks olev filosoofia.

Kui urnidele lähenetakse disaini, käsitööoskuse ja kunstilise vormi kaudu, saavad mälestusesemed olla osa kaasaegsest interjöörist, eraldumata visuaalselt igapäevaelust. Need võivad saada kodu osaks, kandes samal ajal sügavalt isiklikku tähendust.

Tulemuseks on teistsugune arusaam sellest, milline võib mälestusese olla.

See ei pea ruumis domineerima.

See ei pea leina kuulutama.

Mõnikord võib püsivus olla vaikne.

Miks me loome ikka veel surmast rääkivat kunsti

Miks me loome pärast tuhandeid aastaid ikka veel kunsti millestki, mida me muuta ei saa?

Võib-olla sellepärast, et surma on raske mõista just seepärast, et seda ei saa kogeda teiselt poolt.

Mõtet suudame mõista intellektuaalselt.

Meil on raske toime tulla selle emotsionaalse tegelikkusega.

Kunst loob nende kahe asja vahele ruumi.

Maal võimaldab meil vaadata surelikkusele otsa.

Skulptuur võimaldab meil anda sellele vormi.

Fotograafia võimaldab meil vaadata inimest, keda enam siin ei ole.

Mälestusmärk võimaldab tervel kogukonnal meenutada.

Mälestusese võimaldab inimesel säilitada füüsilise sideme kellegagi, kes on igapäevaelust kadunud.

Kunst ei lahenda surelikkust.

See teeb midagi peenemat.

See annab meile keele, mille abil sellele läheneda.

Ja mõnikord on see keel materiaalne.

Pind.

Kuju.

Foto.

Nõu.

Ese, mis on nii hoolikalt valmistatud, et jääb kestma.

Nüüdisaegne memento mori

Memento mori sümbolid on muutunud, sest ka neid ümbritsev maailm on muutunud.

Koljust võis saada foto.

Liivakellast võis saada digitaalne kell.

Käsitsi kirjutatud kirjast võis saada salvestatud sõnum.

Monumentaalsest hauakambrist võis saada väike kodus hoitav ese.

Kuid aluseks olev tung jääb samaks.

Tahame ikka identiteeti säilitada.

Tahame ikka juhtunut tähistada.

Tahame ikka luua midagi, mis kestab kauem kui hetk, mil see valmis tehti.

Seega ei tähenda nüüdisaegne mälestusdisain tingimata eemaldumist memento mori traditsioonist.

Seda võib mõista selle jätkuna.

Materjalid on erinevad.

Esteetika on erinev.

Mastaap on erinev.

Kuid põhiküsimus jääb:

Mida saame luua, et midagi elust jääks alles?

Pulvise jaoks saab vastus alguse mälestusurnist endast – esemest, milles kohtuvad materjal, disain ja käsitööoskus ning inimese vajadus säilitada midagi, mida ei saa lihtsalt asendada.

Urn ei saa kedagi surematuks muuta.

Mitte ükski ese ei saa.

Kuid sellest võib saada osa füüsilisest maailmast, mis jääb alles pärast elu lõppu.

Ja mõnikord on see eristus oluline.

Mida kunst endast maha jätab

Memento mori mõistetakse sageli surma meeldetuletusena.

Kuid võib-olla tuletab see sama palju meelde kõike, mis sellele eelneb.

Kolju ei räägi ainult surmast. See on ka inimese nägu, millest on eemaldatud kõik ajutine.

Lill ei räägi ainult närbumisest. See räägib ilust, mille muudab tähendusrikkamaks selle lühike eluiga.

Foto ei räägi ainult puudumisest. See räägib sellest, et keegi oli kunagi seal.

Monument ei räägi ainult minevikust. See räägib oleviku otsusest seda edasi mäletada.

Nõu ei räägi ainult sellest, mida see sisaldab. Tähtis on ka hool, millega otsustame selle säilitada.

Seetõttu loovad inimesed surma ümber ikka veel kunsti.

Teame, et elu on ajutine.

Teame ka, et mälu on habras.

Nende kahe tõsiasja vahel peitub erakordne inimlik tung:

Midagi luua.

Maalida.

Nikerdada.

Pildista.

Ehita.

Kujundada.

Säilitada.

Memento mori tuletab meile lõpuks meelde, et elul on lõpp.

Kuid sellele meeldetuletusele vastuseks loodud kunst esitab veel ühe küsimuse:

Mida saame luua, et midagi elust jääks alles?