Hüvastijätu kajad: kuidas Suurbritannia matusetraditsioonides põimuvad minevik ja olevik

Ühendkuningriigis on surmaga seotud rituaale kujundanud sajanditepikkused traditsioonid, usulised tõekspidamised ja muutuvad kultuuriväärtused. Mõned ulatuvad tagasi keskaegsesse kihelkonnaellu, teised said kindla kuju viktoriaanlikul ajal, paljud aga mõtestatakse nüüd ümber, et need sobiksid tänapäevase isiklikuma ja elu tähistava suhtumisega. Iga toiming, alates summutatud kellade pühalikust helinast kuni toidu jagamiseni pärast matmist, väljendab nii austust lahkunu vastu kui ka elavate vajadusi.

Hüvastijätt praktikas: tänapäeva levinud kombed

Enamik Briti matuseid toimub ühel kahest viisil - kas maetakse või tuhastatakse. Matmisel on endiselt sügavalt sümboolne komme: leinajad puistavad kirstu langetamise ajal sellele peotäie mulda, lisades mõnikord lilli või väikeseid mälestusesemeid. Kuigi tänapäeval tuhastatakse enamik surnuid, on keha mulda sängitamisel endiselt emotsionaalne tähendus.

Matuserongkäik on endiselt tseremoonia keskne osa. Lilledega kaunistatud matuseauto sõidab ees, sellele järgnevad lähedasi pereliikmeid vedavad sõidukid. Traditsioonilisemas keskkonnas kõnnib matusekorraldaja — keda nimetatakse matusejuhiks — matuseautost veidi eespool; seda tava nimetatakse „matuserongkäigu juhtimiseks”. Mustas hommikukuues, kinnastes ja silinderkübaras matusejuht määrab väärika tempo — see on vaikne kaja hobuvankrite ajastust, mil matusekorraldaja nii juhtis kui ka suunas rongkäiku. Algselt tagas see, et rongkäik liikus kitsastel tänavatel ohutult, andes samal ajal möödujatele märku austusest. Tänapäeval on see ametlik austusavaldus lahkunule, mis annab naabritele ja möödujatele nähtava hetke peatumiseks, kummardamiseks või kübara peast võtmiseks.

See roll erineb kirstukandjatest (pereliikmetest või töötajatest, kes kirstu kannavad). Ajalooliselt kasutati viktoriaanlikel matustel ka „vaikijaid”—mustas riietatud saatjaid, kes kõndisid leinarituaali märgiks vaikides ees, kepp või sall käes. Vaikijad on kadunud, kuid matusejuhi tseremoniaalne jalutuskäik on endiselt üks traditsioonilise Briti matuserongi tuntumaid jooni.

Riietumisreeglid on muutunud vabamaks, kuid kõige tavalisemad on endiselt mustad või tumedad riided. Paljud pered paluvad nüüd erksamaid värve, et väljendada lahkunu isikupära. Ka lilled kannavad sümboolset tähendust — valged liiliad sümboliseerivad puhtust, roosid ja nelgid armastust ning mälestamist.

Pärast tseremooniat korraldavad pered sageli peied kodus, seltsimajas või kohalikus pubis. Kokkusaamisel saavad sõbrad ja sugulased jagada mälestusi, üksteist lohutada ja austada lahkunu elu.

„Ära leina mind enam, kui olen surnud,

Kui kuuleksid tusast ja sünget kella,

Hoiata maailma, et olen söödetud

Sellest nurjast maailmast, kus elavad kõige nurjemad ussid.’

Matusekella keel

Tänapäeval võib matust tähistada üksainus kellalöök, kuid varasematel sajanditel jutustasid kellad palju rikkalikuma loo. Keskaegsel ja varauusaegsel Inglismaal helistati kolmel eri moel, igaühel oma tähendus ja otstarve.

Selle alged peituvad nii usus kui ka rahvausus. Usuti, et kurjad vaimud kogunevad sureja ümber, et tema lahkuvat hinge endale saada. Hinge taevateekonna kaitsmiseks arvati, et kirikukellade helin peletab need jõud eemale. Inglise kirik sätestas selle tava lausa seadusega: 1604. aasta kaanon 67 nägi ette, et surmahetkel tuleb kella lüüa, seejärel enne matmist ja veel kord pärast matmist.

Surija kellhelistati esimesena, andes märku, et surm on lähedal, ja kutsudes preestri viimaseid sakramente jagama.

Surmakell helistati kohe pärast surma. Aeglaselt ja kaalutletult edastas see kodeeritud teavet: alguses kaks lööki tähendasid, et suri naine, kolm lööki aga meest. Põhja pool oli tavaks lüüa mehe puhul üheksa, naise puhul kuus ja lapse puhul kolm korda. Vaimulikele löödi nende pühitsusastmele vastav arv lööke ning kõrgest soost inimesi austati kõigi kellade lõpulöögiga. Väikestes kogudustes suutsid inimesed sageli ainuüksi heli järgi täpselt ära arvata, kes oli surnud.

Lõpuks, leinakell - mõnikord kutsutud ka surnukellaks, helises matuserongkäigu ajal, kui see lähenes kirikuaiale. See komme, mida tuntakse kui „surnu koju helistamist“, tähistas teekonna viimast etappi. Tänapäeval on enamikus paikades säilinud neist kolmest helinast vaid see, lihtsustatuna tänapäevaseks matusetolliks.

„Seepärast ära küsi,
Kellele kell heliseb,
See heliseb sulle’.

~John Donne’i XVII meditatsioon, osa tema 1624. aasta proosateosest „Mõtisklusi ootamatute sündmuste üle“.

Surnukeha surirõivaisse seadmine

Kui surm oli tuvastatud, valmistati surnukeha ette rituaalis, mida nimetati „surirõivaisse seadmiseks“. Seda tegid traditsiooniliselt kogukonna naised, sageli ämmaemandad. Surnukeha pesti ja riietati surirõivastesse, lõug seoti kinni ning silmad suleti müntidega. Jäsemed sirutati välja ja kinnitati paelte või kangaga. Sellel oli praktiline eesmärk – vältida koolnukangestusest tingitud näojoonte muutumist –, kuid ka sümboolne tähendus. Usuti, et silmade sulgemine hoiab ära uued surmad; surnukeha pesemist peeti nii füüsiliseks puhastuseks kui ka vaimseks ettevalmistuseks.

Tänapäeval tegelevad selle intiimse tööga enamasti matusebüroo töötajad. 1930. aastatel jäid surnukehad peaaegu alati matmiseni koju; nüüd juhtub seda vaid harva, sest enamik viiakse kiiresti leinakabelisse või surnukuuri.

Toit ja matuselaud

Toit on Briti matusekombestikus juba ammu olulisel kohal olnud. 18. ja 19. sajandil pakuti leinajatele matuseküpsiseid – väikeseid magusaid kooke, mis olid mähitud musta äärisega paberisse – ning mõnikord saadeti neid ka neile, kes ei saanud matusele tulla. Maapiirkondades, näiteks Lincolnshire’is ja Cumberlandis, valmistatakse siiani matusekooke, mis on säilinud tava iidsest patuõgimise kombest: kirstule asetatud leib või kook söödi ära, et võtta sümboolselt enda kanda lahkunu patud ja anda tema hingele rahu.

„Averil“ ja toidu mälestusväärtus

Põhja-Inglismaal nimetati peielaua söömingut mõnikord avril’iks, arvil’iks, arval’iks või õllekookideks. Nimetus tuleneb vanapõhja sõnadest arfr („pärandus“) ja öl („õlu“) ning tähendab peielaudade söömingut. Neil söömingutel pakuti sageli arveli kooki – õhukest vürtsidega kooki, mida jagati leinajatele, valgesse paberisse mähituna ja musta vahaga pitseerituna. Nende maiuste jagamine väljendas kogukonna austust ja aitas tugevdada kaotuse tõttu löögi alla sattunud sotsiaalseid sidemeid. Õllekooke rüübati sageli kõrvale vürtsiõlut või portveini, enne kui kandjad viisid surnukeha matmispaika

Arveli matuseritused võisid sisaldada ka kergelt pidulikke kombeid, näiteks söögi ajal peetud „mitteametlikke ülekuulamisi“, mille käigus kinnitati kaudselt pärija õiguspärasust

Matusejärgne pidusöök oli samuti oluline rituaal. 19. sajandi alguses tulid leinajad pärast matmist tagasi ja jagasid külma einet, mille keskmes oli sageli suur singitükk. Väljend „matsime ta singiga“ kujunes korraliku ärasaatmise tähenduses käibefraasiks. Kuigi see tava hääbus pärast Teist maailmasõda, on see vaikselt taas populaarsust kogumas, sest nooremad põlvkonnad mõtestavad selle ümber kui elu tähistamise.

Elutoast ärasaatmiskabelisse

Kuni hilisviktoriaanliku ajastuni algasid ja lõppesid enamik matuseid kodus: lahkunu asetati elutuppa ja sõbrad ning naabrid käisid teda vaatamas. Olukord muutus, kui tekkisid matusebüroode ärasaatmiskabelid, mis pakkusid privaatset ja väärikat alternatiivi avalikule surnukambrile — seda peeti sageli süngeks, eriti vaeste seas. Selle muutusega hakkasid kaduma paljud kodused leinakombed, näiteks lahkunu valvamine või peeglite katmine.

Leina tänapäevased väljendusvormid

Tuhastamine, mis oli kunagi haruldane, on nüüd kõige levinum viis lahkunu viimsele teele saatmiseks. Matusetalitus ja mälestusüritus toimuvad sageli eraldi — matmine või tuhastamine võib olla privaatne ning sellele võib hiljem järgneda suurem elutähistamine. See muutus on võimaldanud korraldada väga isikupäraseid tseremooniaid, kus traditsioonilise liturgia kõrval või selle asemel kasutatakse muusikat, ettekandeid või ilmalikke elemente.

Levinud on ka alternatiivsed tavad: matmine metsa, biolagunevad kirstud, tuha puistamine merre või õhust, mälestuspuude istutamine ja virtuaalsete mälestuslehtede loomine veebis. Leinaga seotud avalikud väljendused, näiteks tohutud lillemälestusmärgid pärast printsess Diana surma 1997. aastal, näitavad, kuidas vanad ja uued leinavormid võivad põimuda.

Järjepidevus muutuste keskel

Kuigi tavad on aja jooksul muutunud, on Suurbritannia matusekommete tuum jäänud samaks — austada lahkunuid, lohutada elavaid ja tähistada üleminekut ühest olemise seisundist teise. Olgu selleks vaikselt kajav summutatud kellalöök, sümboolne surnukeha pesemine või matmisjärgne ühine söömaaeg, kinnitavad need kombed, et viis, kuidas jätame hüvasti, räägib palju sellest, kui kõrgelt me elu hindame.

Hüvastijätu vanad majad

Suurbritannia matusevaldkond tugineb mitte ainult traditsioonidele, vaid ka põlvest põlve edasi antud pereettevõtetele, kes on sajandeid hoolitsenud surnute eest. Mõned neist ettevõtetest tegutsesid juba enne tänapäevase palsameerimise, autokirstuvankrite ja isegi tööstusrevolutsiooni aega.

Ühendkuningriigi vanim sõltumatu matusekorraldusettevõte CPJ Field ulatub oma juurtega 1600. aastate lõppu. Üle 300 aasta pereettevõttena tegutsenud ja nüüd juba kümnendasse põlvkonda jõudnud ettevõtte ajalugu kulgeb rööbiti Suurbritannia matmis- ja leinakombestiku muutumisega — kodustest küünlavalgel valvamistest tänapäevaste isikupäraste mälestusmärkideni.

Yorkis alustas I W Myers Funeral Directors, mis asutati 1701. aastal, tegevust puusepa-, vankriehitaja- ja matusekorraldustöökojana - meenutus ajast, mil sinu kirstu valmistanud käsitööline võis juhtida ka matuserongkäiku. Sajandeid tegutses ettevõte nime all I. W. Myers Funeral Directors, kuid viimastel aastatel liideti see ettevõttegrupiga J G Fielder & Son.

Londonis tegutsev Leverton & Sons, mis asutati 1789. aastal, on tänapäeval tuntud kui kuningliku majapidamise matusekorraldaja. Ettevõte on korraldanud matusetalitusi monarhidele, riigimeestele ja rahvuslikult olulistele isikutele. Selle pikk ajalugu peegeldab Briti leinakultuuri tseremoniaalset poolt, kus täpsusel ja sümbolitel on sügav tähendus.

Teised, näiteks S. E. Wilkinson & Son Northamptonis (alates 1877. aastast) või John Heath & Sons Sheffieldis (alates 1880. aastast), on kohalikud institutsioonid, mis hoiavad piirkondlikke leinamis- ja mälestustraditsioone, kohanedes samal ajal tänapäevaste ootustega.

Need ettevõtted on enamat kui äriühingud — nad hoiavad ühist mälu, ühendades sajanditepikkused muutused selles, kuidas britid lähedastega hüvasti jätavad.