Kas tunned oma lemmiku iseloomu tema näost ära?

On nägusid, mida õpime lugema, ilma et keegi oleks meile seda õpetanud.

Me teame, millal meie koer hakkab elevile minema, juba enne, kui ta ukseni jõuab. Me tunneme ära pilgu, millega kass annab märku, et tahab omaette olla. Märkame erinevust uudishimuliku ilme ja sellise ilme vahel, mis annab teada, et midagi on valesti. Mõnikord saame isegi aru, et meie lemmik ootab midagi, enne kui ta liigutab end kordagi.

Pärast aastaid loomaga koos elamist muutuvad sellised tähelepanekud peaaegu automaatseks. Väike muutus silmades, kõrvade asend, pinge suu ümber või lihtsalt see, kuidas loom meile otsa vaatab, võib edastada midagi, mida oleks teisele inimesele raske selgitada.

Aga mida me tegelikult näeme?

Kas lemmiku näost on tõesti võimalik tema iseloomu ära tunda või muutume me lihtsalt erakordselt osavaks sellise looma lugemises, keda hästi tunneme?

Vastus jääb kuhugi nende kahe vahele.

Looma nägu ei anna tema iseloomust otsest pilti. Ükski ilme ei näita meile usaldusväärselt, et koer on kannatlik, kass iseseisev või mõni konkreetne loom loomupäraselt teistest hellam. Iseloom on välimusest märksa keerulisem.

Nägu võib aga paljastada ka midagi muud: emotsioone, tähelepanu, ootust, hirmu, uudishimu ja tuttavlikkust. Kuna need märgid korduvad looma elu jooksul, võivad temaga koos elavad inimesed nende äratundmises erakordselt osavaks saada.

Teisisõnu saab lemmiku näost osa isiklikust keelest.

Me õpime seda kordamise kaudu.

Koer, kes tuttavat sõna kuuldes kulme kergitab, võib lõpuks muutuda omanikule äratuntavaks juba enne, kui ta end liigutab. Kassil võib olla üks ilme, kui ta aknast midagi jälgib, teine, kui ta süüa tahab, ja kolmas, kui ta valmistub lähenema. Need erinevused võivad olla uskumatult peened.

Mõnele teisele võivad nad paista ühesuguse näoga.

Meie jaoks on nad täiesti erinevad.

Osaliselt on põhjus selles, et me ei taju oma lemmikuid staatiliste piltidena. Me tajume neid liikumise ja konteksti kaudu. Nägu on vaid üks osa palju suuremast suhtlussüsteemist, mis hõlmab kehahoiakut, kõrvu, saba asendit, häälitsusi, liikumist ja lähedust.

Foto jäädvustab ühe hetke. Loomaga koos elamine õpetab, mis sellele eelnes ja mis tavaliselt järgneb.

Seepärast võib sama ilme tähendada olenevalt olukorrast väga erinevaid asju.

Avatud suuga ja nähtava keelega koer võib lihtsalt olla lõõgastunud. Sama loom võib pärast jalutuskäiku elevil olles peaaegu samasugune välja näha. Meile otse silma vaatav kass võib keskendunult midagi jälgida, tähelepanu paluda või lihtsalt otsustada, kas me väärime tähelepanu.

Ainult nägu annab harva kogu vastuse.

Inimesi paeluvad aga näod erakordselt palju.

Otsime neilt vaistlikult teavet. Teeme seda teiste inimeste ja loomade puhul. See on üks põhjus, miks lemmikloomade fotod võivad tunduda nii intiimsed. Me ei vaata lihtsalt karva, silmi ja tuttavaid jooni. Otsime sealt endale tuttavat isiksust.

See erinevus muutub eriti oluliseks, kui vaatame pärast lemmiklooma surma fotosid.

Äkitselt võib tavaline foto tunduda erakordselt täpne.

Võime mäletada täpset ilmet. Seda, kuidas kõrvad paiknesid. Pea kerget kallutust. Seda erilist pilku, mis tähendas, et loom kavatseb midagi vallatut teha. Võime ära tunda ilme, mida keegi teine ei märkaks.

Just siin muudab mälu seda, kuidas me nägu näeme.

Aastate jooksul, mil loom meie kaaslane on, koguneb meile tuhandeid väikseid tähelepanekuid. Teame, milline meie lemmik välja näeb ärgates, toitu oodates, kui ta kuuleb ukse taga meie võtmeid, kui miski õues teda hirmutab või kui ta tahab lihtsalt meie lähedal olla.

Ükski neist hetkedest ei eksisteeri eraldi.

Koos kujundavad need meie arusaama sellest, milline see loom oli.

See võib selgitada ka seda, miks kaks võõrastele märkimisväärselt sarnast lemmiklooma võivad omanikele tunduda täiesti erinevad. Tõug, värvus ja füüsilised omadused võivad meile välimuse kohta üht-teist öelda, kuid ei kirjelda täielikult konkreetset looma.

Looma isiksus kujuneb temperamendi, geneetika, kogemuste, keskkonna ja suhete mõjul. See avaldub aja jooksul, mitte ei peitu ühesainsas tunnuses.

Üks silmapaar ei saa meile kõike öelda.

Kuid need võivad saada meile piisavalt tuttavaks, et nende põhjal midagi järeldada.

Teadlased on üha rohkem uurinud, kuidas loomad näoilmeid kasutavad ja kuidas inimesed neid tõlgendavad. Näiteks suudavad koerad erinevates sotsiaalsetes ja emotsionaalsetes olukordades teha erinevaid näoliigutusi ning koerte suhtlust käsitlevad uuringud on näidanud, et inimesed võivad nende ilmete peente muutuste suhtes tundlikuks muutuda.

On ka tõendeid selle kohta, et koerad jälgivad tähelepanelikult inimeste nägusid ja emotsionaalseid vihjeid. Nad suudavad eristada erinevaid inimeste ilmeid ning kasutavad meile reageerides teavet meie nägude, häälte ja kehakeele kohta.

Seega toimib see suhe mõlemas suunas.

Me jälgime neid.

Nad jälgivad meid.

Aja jooksul võib sellest kujuneda sõnadeta vestlus.

Võib-olla seepärast ütlevad inimesed vahel, et nende lemmikloomal oli „teatav pilk”. See võib tunduda ebamäärane inimesele, kes pole loomaga kunagi kohtunud, kuid on sageli väga täpne selle inimese jaoks, kes on tema kõrval elanud.

Seda ilmet on raske lahutada kõigest, mida inimene selle looma kohta teab.

Foto koerast, kes vaatab kaamera poole, võib tuhandetele inimestele internetis paista tavaline. Tema omanikule võib see aga kohe meenutada üht kindlat pärastlõunat, jalutuskäiku, heli, harjumust või hetke, mis leidis aset kohe pärast foto tegemist.

Näost saab sissepääs palju suuremasse mälestuste maailma.

Siin on veel üks huvitav keerukus: me ei ole alati erapooletud vaatlejad.

Inimesed omistavad loomadele loomupäraselt emotsioone ja kavatsusi. Võime tõlgendada lemmiklooma ilmet oma emotsioonisõnavara abil. Mõnikord on meil õigus. Mõnikord projitseerime iseenda tundeid.

Koer, kes näib naeratavat, ei pruugi tingimata kogeda õnne inimlikus mõttes. Kass, kes näib pahur, võib lihtsalt puhata. Seetõttu ei tohiks looma näoilmet kunagi pidada inimliku emotsiooni lihtsaks tõlkeks.

Lemmiklooma mõistmiseks on vaja konteksti.

Kuid just kontekst on see, mis loomaomanikul olemas on.

Just see muudabki tuttavlikkuse nii võimsaks. Inimene, kes on loomaga kümme aastat koos elanud, on näinud tuhandeid olukordi, kus ilmnes teatav ilme. Ta on õppinud, mis tavaliselt järgmisena juhtub.

Äratundmine ei pruugi üldse olla teadlik.

Me lihtsalt teame.

Ja võib-olla on see üks põnevamaid asju loomaga koos elamise juures. Mingil hetkel ei näe me tema nägu enam pelgalt füüsiliste näojoonte kogumina. Näeme seda talle ainuomasena.

Silmad pole enam lihtsalt silmad. Need on silmad, mis ootasid meid ukse juures.

Kõrvad pole lihtsalt kõrvad. Need on kõrvad, mis liikusid tuttavat häält kuuldes.

Ilme pole lihtsalt ilme. See on pilk, mille õppisime ära tundma, ilma et oleksime pidanud selle üle mõtlema.

Võib-olla seepärast muutuvad fotod pärast lemmiku kaotust nii oluliseks.

Tihti teeme fotosid teadmata, millised neist hakkavad lõpuks kõige rohkem tähendama. Pildistame suuri hetki, sünnipäevi ja pühi, aga jäädvustame ka täiesti tavalisi hetki: põrandal magavat looma, aknast välja vaatavat looma, meie kõrval istuvat looma või lihtsalt kaamerasse vaatavat looma.

Sel hetkel võivad need näida tähtsusetud.

Hiljem võivad neist saada ühed kõige väärtuslikumad pildid, mis meil on.

Sest me ei säilita üksnes looma välimust. Me säilitame näo, mida tundsime.

Ja neil on vahe.

Professionaalne portree võib looma kaunilt esile tuua. Hetke ajel tehtud foto võib mõnikord näidata midagi, mida on keerulisem taasluua: äratundmist.

Hetk, mil loom vaatab otse meile, mitte kaamerasse.

Ilme, mis kuulus kindlale suhtele.

Nägu, mis sai tuttavaks tuhandete tavaliste päevade jooksul.

Võib-olla seepärast pole arusaam lemmiku „isiksusest” tema näos täiesti vale, ehkki teaduslikult pole asi nii lihtne, kui paistab.

Isiksus ei peitu silmade taga, oodates avastamist.

See avaldub käitumises, suhetes ja ajas.

Ent pärast aastaid kestnud kooselu võime õppida nägema selle isiksuse jälgi ka kõige väiksemates üksikasjades - sest oleme õppinud tundma nende taga peituvat isiksust.

Ja kui looma enam meie kõrval ei ole, võivad need üksikasjad ootamatult palju tähendada.

Foto võib säilitada näo kuju. Mälu säilitab kõik, mida oleme õppinud selles nägema.

Seepärast võime mõnikord vana fotot vaadates oma lemmiku kohe ära tunda - mitte lihtsalt sellepärast, et mäletame, milline ta välja nägi, vaid sellepärast, et mäletame, kes ta meie jaoks oli.

Võib-olla on see kõige lähem, kuhu me jõuame näos isiksuse äratundmisele.

Mitte selle seal avastamise kaudu, vaid tundes elu, mis tegi selle näo meile tuttavaks.