Kuna tuhastamine levib kogu maailmas, kujundavad pered ümber viisi, kuidas nad lähedastega hüvasti jätavad.

Tuhastamine ei ole enam ühe kultuuri või piirkonnaga seotud tava. Euroopas, Aasias, Austraalias ja Ameerikas on see üha levinum valik, mille põhjuseks on muutuvad usulised vaated, linnastumine, keskkonnaprobleemid ja perestruktuuride muutumine. Kuigi tavad on riigiti erinevad, jagunevad enamik tuhastamisteenuseid mõnda laiemasse kategooriasse, millest igaüks pakub peredele erineval määral tseremoniaalsust, paindlikkust ja kulukust.

Otsene tuhastamine

Otsene tuhastamine on kõige minimalistlikum lähenemine ja kogub kogu maailmas populaarsust, eriti tihedalt asustatud linnades, kus ruum ja kulud on olulised. Selle korralduse puhul viiakse surnukeha varsti pärast surma tuhastamiskeskusesse, ilma palsameerimise, avaliku hüvastijätu ega ametliku tseremooniata. Kui seadusega nõutavad load on väljastatud, mis võib kohalike eeskirjade järgi võtta mitu päeva, viiakse tuhastamine läbi ning säilmed tagastatakse perele lihtsas urnis, kui just ei valita püsivat urni.

Matusekorraldajad tegelevad tavaliselt dokumentatsiooni, lubade ja isiku tuvastamise nõuetega, mis on riigiti väga erinevad. Kuna puuduvad hüvastijätutseremoonia ja matusetalitus, on otsene tuhastamine sageli kõige odavam võimalus. Paljud pered valivad selle lihtsuse tõttu või seepärast, et nii saavad nad korraldada mälestusürituse hiljem, kui sugulased saavad kohale sõita või kui kultuurilised või hooajalised asjaolud muudavad kokkusaamise lihtsamaks.

Valikulised võimalused võivad hõlmata perekonna privaatset hüvastijätutseremooniat, võimalust olla tuhastamise alguse juures, lühemat ooteaega või veebipõhiseid mälestusüritusi. Mõnes piirkonnas paluvad pered ka mälestusesemeid või abi säilmete üle piiri transportimisel. Paindlikkus ongi selle lahenduse võlu: hüvastijätt ei pea toimuma kindla ajakava järgi.

Traditsiooniline matus, millele järgneb tuhastamine

Paljudes maailma paikades, eriti seal, kus religioossed või tseremoniaalsed tavad on endiselt olulised, peavad pered enne tuhastamist traditsioonilisi matuseid. Tavaliselt valmistatakse selle puhul surnukeha ette, korraldatakse lahkunuga hüvastijätt ning peetakse mõni päev pärast surma ametlik matusetalitus. Seejärel toimub tuhastamine ning tuhk tagastatakse matmiseks, kolumbaari paigutamiseks või muul viisil viimsele puhkepaigale saatmiseks.

Sellistel teenistustel on sageli usurituaale, muusikat, ettelugemisi, rongkäike ja ühist leinamist, mis peegeldavad pikaajalisi traditsioone. Kuna need hõlmavad ruume, töötajaid, transporti ja tseremoniaalseid elemente, on need tavaliselt kõige kallim tuhastamisviis. Paljudele peredele pakuvad korraldatud struktuur ja sümboolika siiski lohutust ning aitavad leida ühist lõpetatuse tunnet.

Tuhastamine, millele järgneb mälestusteenistus

Üha rohkem peresid korraldab tuhastamise ja mälestuskogunemise täiesti eraldi. Selle korralduse puhul tuhastatakse lahkunu varsti pärast surma, mälestusteenistus aga toimub hiljem, mõnikord mitu nädalat või kuud pärast seda. Teenistusi võib pidada pühakodades, rahvamajades, vabas õhus või eravalduses asuvates kodudes, kus keskseteks elementideks on urn, fotod ja isiklikud esemed.

See lähenemine on muutunud eriti populaarseks üha liikuvamas maailmas, võimaldades peredel korraldada plaane reisimise, töögraafikute ja kultuurikalendri järgi. Mälestusteenistustel keskendutakse sageli lugude jutustamisele ja tähistamisele rituaalide asemel, kuigi kohal võivad olla nii usulised kui ka ilmalikud elemendid. Sõltuvalt ürituse mastaabist ja toimumiskohast jäävad kulud tavaliselt vahetu tuhastamise ja traditsiooniliste matuste kulude vahele.

Mis juhtub pärast tuhastamist

Vaatamata suurtele kultuurilistele erinevustele järgitakse pärast tuhastamist teatud ühiseid samme. Ametiasutused või krematooriumid vormistavad nõutud dokumendid, järgivad isiku tuvastamise korda ja annavad säilmed perekonnale üle. Kui püsivat urni pole valitud, tagastatakse tuhk tavaliselt ajutises anumas.

Seejärel otsustavad pered, kuidas säilmed lõplikult paigutada. Mõned hoiavad urni kodus, teised matavad selle maha või paigutavad nišši. Tuha puistamine maale või vette on paljudes piirkondades levinud, ehkki sageli reguleeritud. Üha sagedamini jagavad pered säilmed mälestusesemete või mälestusehete vahel, mis peegeldab isikupärasemaid mälestamise viise.

Tuhastatud säilmete rahvusvaheline transportimine või saatmine on võimalik, kuid sellele kehtivad riikide ja lennufirmade eeskirjad, mistõttu on oluline aegsasti planeerida.

Urni valimine

Urnide eelistused on kultuuriti väga erinevad, kuid olulised kaalutlused on nende otstarve ja lõplik asukoht. Otsetuhastamiseks või tuha puistamiseks valitakse sageli lihtsad anumad, matmiseks või kolumbaariumi paigutamiseks eelistatakse aga vastupidavaid materjale, näiteks metalli või kivi. Mälestusteenistusteks valivad pered sageli esitlemiseks mõeldud urne, millel võib olla sümboleid, kunstiteoseid või isiklikke graveeringuid.

Enamik täiskasvanute urne on mõeldud ühe inimese tuha mahutamiseks, kuid väiksemad mälestusurnid võimaldavad tuhka sugulaste vahel jagada. Isikupäraseks muutmine graveeringu või kujunduse abil on saanud tavaliseks viisiks väljendada individuaalsust ja identiteeti.

Muutuv üleilmne olukord

Tuhastamiseks pole üht kindlat mudelit ning tavad muutuvad pidevalt. Kui kunagi määrasid neid suuresti religioon või traditsioon, siis nüüd mõjutavad neid liikuvus, majanduslik olukord, keskkonnateadlikkus ja isiklikud eelistused. Pered kogu maailmas määratlevad kaotuse tähistamise viise uuesti, otsides võimalusi, mis tasakaalustavad rituaali, paindlikkust ja tähendust viisil, mis tundub neile õige.