Kas loomad tajuvad, kui teine loom on suremas? Mida teadus nende teadlikkuse kohta paljastab

Kui koer muutub ootamatult eaka kaaslase suhtes ebatavaliselt tähelepanelikuks, kui kass keeldub lahkumast raskelt haige looma kõrvalt või kui elevant püsib oma karja sureva liikme lähedal, on raske mitte mõelda, kas loomad tajuvad lähenevat surma. Kas nad reageerivad muutustele käitumises, tajuvad oma meelte abil midagi, mida inimesed ei suuda märgata, või lihtsalt reageerivad neile tuttava isendi seisundile?

Sajandeid on lood loomadest, kes tajuvad surma, kuulunud inimeste tähelepanekute hulka. Mõned loomaomanikud räägivad lemmikloomadest, kes näivad mõistvat, kui teine loom on jõudmas oma elu lõppu, teised aga kirjeldavad ebatavalist käitumist vahetult enne kaaslase surma. Kuigi neid juhtumeid tõlgendatakse sageli tõendina erilisest surmateadlikkusest, pakub teadus keerukama selgituse. Loomadel on meelelised võimed, mis võimaldavad neil tajuda peeneid füüsilisi ja käitumuslikke muutusi, ning uuringutes on dokumenteeritud, kuidas eri liigid reageerivad surevatele ja surnud isenditele. Küsimus on selles, kas need võimed aitavad neil surma ennast ära tunda või reageerivad nad hoopis märkidele, mis võivad inimestel märkamata jääda.

Kas loomad tajuvad, et teine loom on suremas?

Võime ära tunda, et teine loom on haige, ei tähenda tingimata, et loom teab, et too on suremas. Loom võib märgata muutusi liikumises, hingamises, kehatemperatuuris, kehahoiakus, häälitsustes või lõhnas, mõistmata seejuures, milline terviseseisund neid põhjustab.

Need erinevused on eriti huvitavad sotsiaalsetel liikidel, kelle isendid jälgivad üksteist regulaarselt ja suhtlevad omavahel. Koos elavad loomad õpivad tundma üksteise rutiine, liikumist ja käitumist. Seetõttu võib ebatavalist tähelepanu äratada kaaslane, kes äkitselt söömise lõpetab, harvem liigub või reageerib sotsiaalsele kontaktile teistmoodi.

Võrdleva tanatoloogia teadusharu, mis uurib, kuidas loomad surma tajuvad ja sellele reageerivad, on hakanud neid käitumisviise süstemaatilisemalt uurima. Teadlased uurivad, millise meeleinfo abil eristavad loomad elusaid isendeid surevatest või surnud isenditest, sealhulgas visuaalseid, keemilisi ja puutetundlikke signaale.

2018. aastal ajakirjas Philosophical Transactions of the Royal Society B avaldatud ülevaates uurisid teadlased André Gonçalves ja Dora Biro tõendeid eri loomarühmade, sealhulgas elevantide, primaatide, vaalaliste, lindude ja putukate kohta. Nende töö näitas, et surmale reageerimine ei piirdu ühe liigi ega ühe käitumisviisiga. Olenevalt bioloogiast ja ühiskondlikust korraldusest võivad loomad surnud liigikaaslasi uurida, vältida, puudutada, kaitsta või nende lähedusse jääda.

Oluline piirang on aga see, et haigusele või surmale reageerimise vaatlemine ei tõesta, et loom suudab ennustada, millal teine isend sureb.

Erakordne haistmismeel

Üks teaduslikult kõige huvitavamaid selgitusi peitub loomade haistmismeeles. Eriti koertel on erakordselt hästi arenenud haistmissüsteem, mis võimaldab neil eristada keemilisi signaale, mida inimestel on raske või võimatu tuvastada.

Iga elusorganism toodab lenduvaid orgaanilisi ühendeid, mida tuntakse tavaliselt lühendiga VOC. Need ained eralduvad ainevahetusprotsesside käigus ning neid leidub hingeõhus, nahaeritistes, uriinis ja muudes kehavedelikes. Nende koostis võib muutuda, kui organismil tekib nakkus või põletik või toimuvad muud füsioloogilised muutused.

See tähendab, et haigus võib muuta looma lõhna isegi siis, kui nähtavad sümptomid on suhteliselt tagasihoidlikud.

Koerte haistmismeelt käsitlevad uuringud on näidanud, et spetsiaalselt treenitud koerad suudavad eristada teatavaid haigustega seotud lõhnamustreid. Ajakirjas BMC Infectious Diseases 2021. aastal avaldatud ülevaates uuriti uuringuid, milles käsitleti eri seisundite, sealhulgas nakkuste, vähkkasvajate ja ainevahetushäirete tuvastamist. Selles selgitati, kuidas muutused keha keemilises koostises võivad anda treenitud koertele tuvastatavaid signaale.

Need leiud on eriti asjakohased, kui mõelda, kas üks loom suudab ära tunda, et teine on raskelt haige. Koer võib märgata kaaslase lõhna muutusi juba enne, kui seisund muutub inimesele nähtavaks.

Haiguse tuvastamine ja surma ennustamine on siiski kaks eri võimet. Praegu puuduvad kindlad teaduslikud tõendid selle kohta, et koerad suudavad ainuüksi lõhna põhjal usaldusväärselt ära tunda, millal teine loom peagi sureb. Nende tundlikkus keemiliste muutuste suhtes võib selgitada mõningaid tähelepanekuid, kuid see ei tõesta, et nad mõistaksid lähenevat surma.

Elevandid: reageerimine surevale liigikaaslasele

Elevandid on ühed kõige ilmekamad näited sellest, kuidas loomad surevatele liigikaaslastele reageerivad. Nende sotsiaalsed suhted on keerukad ning karjaliikmeid seovad pikaajalised sidemed, millega võib kaasneda koostöö, kaitsmine ja tihe füüsiline kontakt.

Teadlased on dokumenteerinud, kuidas elevandid lähenevad haigetele või surevatele karjaliikmetele, puudutavad neid londiga, uurivad nende keha ja püüavad mõnikord toetada isendeid, kes ei suuda enam seista.

2019. aastal avaldatud teadusuuringus uuriti kolme vahetult vaadeldud juhtumit, kus osalesid vabalt elavad Aasia elevandid. Teadlased panid kirja üksikute elevantide surmale eelnenud ajal, surma ajal ja pärast seda ilmnenud käitumise. Kõigil kolmel juhul ilmutasid teised elevandid uurivat käitumist, sealhulgas nuusutasid ja katsusid surnukeha. Mõned püüdsid ka surevaid vasikaid toetada, samal ajal kui üks täiskasvanud emane tegi sureva vasika juuresolekul kõrgsageduslikke häälitsusi.

Need vaatlused viitavad sellele, et elevandid reageerivad oma liigi teiste liikmete füüsilisele seisundile viisil, mis ulatub lihtsast vältimisest kaugemale. Nende käitumine võib hõlmata sotsiaalset kiindumust, ahastust ja püüdu abi osutada.

Elevandid tunnevad suurt huvi ka surnud isendite säilmete vastu. Neid on nähtud uurimas luid, puudutamas koljusid ja võhkasid ning käimas paikades, kus teised elevandid on surnud.

Teadlased suhtuvad nende käitumiste tõlgendamisse siiski ettevaatlikult. Surevale kaaslasele lähenev elevant võib tajuda, et midagi on tõsiselt valesti, mõistmata tingimata, et surm on vältimatu. Tema käitumine võib väljendada püüdu reageerida tuttava isendi ahastusele.

Koerad ja kassid: kas lemmikloomad saavad aru, kui teine lemmikloom on suremas?

Koduloomad pakuvad eriti huvitavat uurimisainet, sest nad jagavad sageli oma elukeskkonda teise liigi esindajate või teiste loomadega aastaid.

Koerad ja kassid harjuvad oma kaaslaste rutiinidega, sealhulgas nende liikumise, häälitsuste, söömisharjumuste ja suhtlemismustritega. Kui need rutiinid oluliselt muutuvad, võib ellujäänud loom muutuda tähelepanelikumaks, jääda lähedusse või käituda ebatavaliselt.

Koeri on uuritud ka seoses nende reaktsioonidega teise koera surmale. 2022. aastal ajakirjas Scientific Reports avaldatud uuringus uuriti koerte käitumise muutusi pärast kaasloomast kaaslase surma. Teadlased kogusid loomaomanikelt teavet käitumise muutuste kohta, sealhulgas uneharjumuste muutumise, aktiivsuse vähenemise, söögiisu muutumise ja suurenenud tähelepanuvajaduse kohta.

Tulemused viitasid sellele, et mõne koera käitumine muutub pärast teise koera kaotust leibkonnas. Nende reaktsioonide tugevus näis olevat seotud nende varasema suhte iseloomuga.

See uuring on asjakohane, sest näitab, et kaaslase surm võib mõjutada ellujäänud loomi. See ei tõenda aga, et koerad suudavad surma ette ennustada.

Kassidele on selles valdkonnas pööratud märksa vähem teaduslikku tähelepanu. Nende reaktsioonid haigusele ja surmale võivad väljenduda muutustes läheduses viibimises, sotsiaalses suhtluses või vältimises, kuid pole piisavalt tõendeid järeldamaks, et kassidel on eriline võime eelseisvat surma ära tunda.

Oluline on teha vahet sellel, kas loomad märkavad kaaslaste muutunud olekut, ja sellel, kas nad mõistavad muutuse põhjust. See, mis paistab ebatavalise teadlikkusena, võib tuleneda tuttavlikkuse, tajuvõime ja sotsiaalse kiindumuse koosmõjust.

Miks jäävad mõned loomad surevate kaaslaste lähedale?

Sureva isendi kõrvale jäämine on üks käitumisviise, mis äratab inimestes enim tähelepanu. See võib näida sihipärase ja kaitsvana ning meenutada isegi seda, kuidas inimesed käituvad, kui neile lähedane inimene on suremas.

Sellist käitumist on dokumenteeritud mitmel sotsiaalsel liigil, eriti elevantidel, primaatidel ja vaalalistel.

Primaatide seas on emad mõnikord kandnud surnud poegi veel pikka aega. 2021. aastal avaldatud võrdlevas uuringus analüüsiti 409 dokumenteeritud juhtumit 50 primaadiliigi seas. Uuringust selgus, et poegade kandmine oli tõenäolisem siis, kui surma põhjustas mittetraumaatiline tegur, näiteks haigus, mitte traumaatiline sündmus.

Üks võimalik selgitus on see, et äkiliste või nähtavate surmatunnuste puudumine raskendab emal äratundmist, et poeg ei ole enam elus. Ema võib jätkata reageerimist tuttavatele füüsilistele ja sotsiaalsetele signaalidele ning kohandada tasapisi oma käitumist, kui erinevused muutuvad ilmsemaks.

Sarnaseid tähelepanekuid on tehtud delfiinide ja vaalade seas. Mõned emad on kandnud surnud poegi veepinna lähedal edasi, vahel üsna pikka aega. Selline käitumine võib olla seotud ema kiindumusega ja järkjärgulise reageerimisega järglase kaotusele.

Seetõttu ei tähenda sureva kaaslase lähedale jäämine tingimata, et loom teab surma lähenemisest. See võib hoopis peegeldada väljakujunenud sotsiaalsuhte tähtsust ja raskust reageerida teise isendi seisundi järsule muutusele.

Kas loomad tunnevad surma lõhna ära?

Haiguste lõhna järgi tuvastamine on teaduslikust selgitusest vaid üks osa. Teadlased on uurinud ka seda, kuidas loomad reageerivad pärast surma toimuvatele keemilistele muutustele.

Kui bioloogilised koed hakkavad lagunema, eraldavad need orgaanilise aine lagunemisega seotud aineid. Nende hulka kuuluvad putrestsiin ja kadaveriin – keemilised ühendid, mida on uuritud nende rolli tõttu loomade reaktsioonides surnud liigikaaslastele.

2018. aasta ülevaateartiklis ajakirjas Philosophical Transactions of the Royal Society B uuriti, kuidas eri liigid kasutavad keemilisi signaale oma või teiste liikide surnud isendite tuvastamiseks.

Putukad pakuvad eriti selgeid näiteid. Mõned sipelgaliigid reageerivad lagunemisega seotud keemilistele ainetele, eemaldades kolooniast surnud liikmed. Mõnel juhul ei seisne signaal aga lihtsalt uue kemikaali tekkimises. Laiba eemaldamise võib esile kutsuda ka selliste ainete kadumine, mida leidub tavaliselt elava sipelga kehal.

Selgroogsed võivad reageerida teisiti. Mõned kalad ja muud loomad väldivad piirkondi, kus leidub surnud isendite jäänuseid, võimalik, et seetõttu, et nendega seotud keemilised signaalid viitavad nakkusohule või muule ohule.

Need reaktsioonid ei pruugi tõendada surma mõistmist. Need võivad olla kohastumuslikud reaktsioonid, mis aitavad loomadel haigusi vältida, ohte tuvastada või oma sotsiaalsete rühmade turvalisust tagada.

Sellest hoolimata näitavad need, et surm tekitab meelelist teavet, mida teised loomad suudavad märgata.

Kas see on instinkt, teadlikkus või midagi enamat?

Loomade reaktsioonide mõistmise suurim raskus on välja selgitada, mida selline käitumine tegelikult tähendab.

Sureva kaaslase kõrvale jääv loom võib reageerida kiindumusele, lõhnamuutustele, harjumatutele liigutustele või tavapärase sotsiaalse suhtluse puudumisele. Need selgitused ei välista üksteist.

Teadlased eristavad arusaamist sellest, et isend ei toimi enam tavapäraselt, surma pöördumatu olemuse mõistmisest. Loom võib märgata, et kaaslane ei reageeri, mõistmata, et seda seisundit ei saa muuta.

See eristus on oluline, sest inimesed tõlgendavad loomade käitumist sageli enda emotsionaalsete kogemuste põhjal. Koer, kes keeldub haige kaaslase juurest lahkumast, võib näida mõistvat, et surm on lähedal, kuid üksnes käitumise põhjal ei saa seda järeldada.

Liikide ja isendite vahel on ka märkimisväärseid erinevusi. Keeruka sotsiaalse struktuuriga loomadel võib olla rohkem võimalusi õppida haiguste, vigastuste ja surma kohta korduvate kokkupuudete kaudu. Nende varasemad kogemused, suhted ja meelelised võimed võivad kõik mõjutada nende reaktsioone.

Praegu puudub teaduslik üksmeel selles, kas loomad suudavad ennustada teise isendi surma täpset hetke. Uuringud kinnitavad üha enam seda, et paljud liigid suudavad märgata teiste loomade juures olulisi muutusi ning reageerida nende muutuste füüsilistele ja sotsiaalsetele tagajärgedele.

Mida see näitab loomade kaotuskogemuse kohta

Võime märgata kaaslase seisundi muutusi on oluline ka väljaspool teaduslikku huvi. See aitab paremini mõista suhteid, mida loomad omavahel loovad, ning seda, kuidas nad reageerivad nende suhete katkemisele.

Teine loom võib pärast kaaslase surma muutuda vaiksemaks, vähem aktiivseks, omanikust sõltuvamaks või tuttavate paikade ja rutiinide suhtes ebatavaliselt tähelepanelikuks. Neid muutusi ei tohiks automaatselt leinana tõlgendada, kuid need võivad viidata sellele, et loom reageerib olulisele muutusele oma sotsiaalses keskkonnas.

Loomaomanike jaoks võib nende muutuste märkamine olla oluline. Harjumuspärase rutiini säilitamine, tähelepanu pakkumine ja ellu jäänud looma tervise jälgimine võivad aidata tal kaaslase puudumisega kohaneda. Püsivatest söögiisu, käitumise või aktiivsuse muutustest tuleks rääkida ka loomaarstiga, mitte pidada neid üksnes emotsionaalse stressi tagajärjeks.

Loomade surmaga seotud reaktsioonide mõistmine ei eelda, et kõik liigid kogevad surelikkust samamoodi nagu inimesed. Selleks tuleb mõista, et loomad koguvad teavet meelte ja sotsiaalse käitumise kaudu, mis võib meie omast märkimisväärselt erineda.

Teistsugune arusaam elu viimastest hetkedest

Teadus pole veel kindlaks teinud, kas loomad tõepoolest teavad, millal mõni teine isend on suremas. Uuringud on aga näidanud, et nad suudavad tajuda haigusega seotud muutusi, reageerida harjumatutele kehalistele seisunditele ning käituda keerukal viisil surevate ja surnud kaaslaste suhtes.

Nende erakordne haistmismeel, tundlikkus liikumise suhtes ja teadlikkus sotsiaalsetest suhetest võivad selgitada käitumist, mis on inimvaatlejatele juba ammu salapärasena tundunud.

Võib-olla on kõige olulisem erinevus see, et surma äratundmine ei eelda tingimata selle mõistmist samamoodi nagu inimesed. Loom ei pruugi mõista surelikkuse pöördumatust, kuid võib siiski märgata, et tuttav kaaslane muutub, reageerida tema haavatavusele ning tema kohaloleku kadumisele.

Need tähelepanekud tuletavad meile meelde, et haiguskogemus, lahusolek ja kaotus ei puuduta ainult inimesi. Kuigi loomade teadvuse täpne olemus on teaduses endiselt lahtine küsimus, näitavad tõendid, et nende reaktsioonid elu viimastele etappidele väärivad rohkem tähelepanu, kui neile on tavapäraselt pööratud.